Kirikindad Väike-Maarja moodi

Käisin paar kuud tagasi Kristi Jõeste meistriklassis. Tema näol on tegemist Eesti kõige kõvema ja kõige targema kindakudujaga.

Teadmisi sain, sest Eesti kindakultuur on nii sügav, põnev ja samas ka täis ilu. Varasemalt ei olnud mul isegi õrna aimu sellest kui palju erinevaid tehnikaid kasutati kinnaste kudumisel.

Meistriklassi üks osa oli erinevate randmete kuduma õppimine. Kuna mina üleüldse ei osanud valelapilist, siis panin rõhku sellele. Paljudes piirkondades oli kasutusel valelapilised randmed, Põhja-Eestis eriti mitte, kuid leidsin MUISist ühed Väike-Maarja kindad, mis tasus järele kududa.

Ütlen ausalt, et hiljem kahetsesin oma valikut. Labaosa sikk-sakk moodustub kolme värviga kudumisel ja selle peale kulus ilmatuma aeg. Omal ajal kasutati ilmselt seda mustrit seetõttu, et selle tulemusel tulid kindad väga paksud ja soojad.

Halloween

Kuigi see pole eestlaste püha, oli see lapsukese suur soov seda õhtut/ööd kuidagi meeles pidada. Ta oli nii õnnetu, et Eestis seda ei tähistata. Internetist vaatas ta kuidas ikka mujal maailmas tehakse ettevalmistusi, kuidas tehakse end nõidadeks ja süüakse koledaid toite. Ise tegi ta kostüümi, keebi ja maski, juba nädal varem valmis. Ei saanud ju lapse lootusi kuidagi petta.

Palusin tal päeval juba valmis vaadata suuremaid dekoratiivkõrvitsaid (mida see aasta oli ikka kohutavalt palju), et õhtul saaks neid lõikuda.

Enne lõikumist tegime lehttaignast ja viineritest tittesid ja poest ostetud liivataignast nõiasõrmesid, mis kahjuks pannil laiali valgusid. Ilmselt oli taigen liiga võine. Maitse see eest oli hea.

 

Nii oligi meil siis halloweeni õhtusöögiks "verised tited" ja "nõiasõrmed". Piisavalt kole :)

Kuid väikestest kõrvitsatest tuli üllatavalt armsad teeküünlahoidjad.

Hall mantel viltimisnõela alla

Tegemist on Tiina mantliga, mis talle meeldib, kuid lihtsalt seisis kapis. Tema sõnul vaatas ta ja vaatas seda mantlit, kuid hall tundus mingi hetk talle liiga igav ning enam ei sirutunud käsi, et seda selga panna.

Ükspäev tuli minu juurde nõu pidama, mida annaks teha, kas viltimine päästaks. Tema sooviks kirevaid värve, et ikka paistaks silma.

Kuna eelistus oli kollasel ja sinisel värvil, siis hakkasingi mustrit välja mõtlema. Inspiratsiooni sain suzani tikanditest. Nende värvikirevate ja lilleornamentikat täis tikandite kodu on Kesk-Aasia. Ka Eestis võib leida suzani tikandeid, küll saabaste peal.

Mantli esitükile viltisin pika väänleva väädi, mõlemad varrukad said väiksed lilled ja ka händ sai kaunistuseks omale lilled. Kuna Tiina autot ei juhi, siis sai seljaosale sellise koha peale viltida, muidu on oht, et pikapeale läheb topiliseks.

Täna oli täitsa soe, nii et veel kannatab sügismantlikesega käia.

Mosaiigist napsulaud

... või serveerimis- või abilaud. Kuidas parajasti vaja läheb.

Idee laua tegemiseks sain ammu, kuid kaablirulle polnud kusagilt võtta. Ja siis avanes võimalus mul kolm kaablirulli - kaks väiksemat ja üks suurem, ühelt ehitusobjektilt ära korjata. Ütlen ausalt, need olid tõstetud prahihunnikusse.

Suvel sain õelt kingituseks mosaiigitangid ning kindlasti tuli järgi proovida nende töökindlus. Tõepoolest tangidega on mõnus omale ükskõik mis ümar vorm valmis näpistada. Minul piirdusin väikeste lilleõitega.

Nagu ikka on mosaiigil kõige tüütum osa materjali ettevalmistamine, kõige meeldivam osa see-eest kleepimine. Tulemust on siis silmnähtavalt  näha. Lõpetuseks ikka vuugivahede täitmine, poleerimine ja lakkimine. Lakkisin laua seepärast üle, et tolm, mustus või muu sodi ei jääks vuugi külge kinni. Teiseks on lakitud lauda niiske lapiga kergem hooldada.

Lauale keeras mees veel kaunistuseks tugipostid ja alla rattad. Nii on hõlbus lauakest ühest kohast teise veeretada. Lõpetuseks kleepisin servadesse jämedat kanepiköit ja samuti rullisime keskosa külge 30 meetrit köit. Mees ütleski, et arvestades köie hinda on laud odavast taaskasutusest vägagi kaugel. Aga see oli pelgalt nali...

Kirikindad Viru-Nigula moodi

Ja nii ta tulebki... tasa ja hiilides... külm. Kui paar päeva tagasi räägiti jahenemisest, siis tundus see päris halb uudis. Eile läks poole päevaga päris jahedaks ja täna väriseb termomeeter 0 ja 1 vahel. Sajab lörtsi...

Kapist on välja otsitud soojemad riided, kuuke veel ja villased labakud on kui rusikas silmaauku.

Labakute muster on leitud Aino Praakli kindaraamatust, aluseks on võetud MUIS-i kindad

Originaalkinda värvid on veidrad, mida ma asendasin veelgi veidramaga - roosaga. Tegemist on värviga, mida ju omal ajal Põhja-Eestis ei kasutatud. Aga see on rõõmus ja sobib musta mantli juurde hästi.

Majoolika

No kes võis uskuda, et olemas lausa selline tehnika nagu majoolika. Ma polnud sellest varem mitte miskit kuulnud, kindlasti ka seetõttu, et pole vahemeremaades käinud. Ja võib-olla sellest, et mul on olnud vähene huvi keraamikakunsti vastu.

Wikipedia ütleb, et:
majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika. Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ning ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.

Kindlasti on see tehnika meelepärane neile, kes armastavad maalida. Kelle käsi lausa liugleb peeni ornamente tehes.

Igatahes, sain suve lõpus ära proovida, kuidas on glasuuri peale joonistamine. Nüüd, peale põletust, on näha head ja vead. Põhiline viga oli see, et glasuur, millega poti ära katsime, kippus joonistamise käigus liiga palju hõõrduma ja peale põletust on näha, et need kohad ei läigi.

Huvitav oli maalida, veel seetõttu, et värv pidi olema parajalt tihke nagu guašš. Ühe tõmbe või korraga pidi mustri ära joonistama.

Eksponeerin teiste töid ka.

Kuidas ma Võru sektsiooni renoveerisin

Võru sektsioon oli vanasti igas majapidamises, kel uuemat, kel vanemat marki. See oli nõukaajastu märk.

Mu õel oli juba veidike uuemat tüüpi sektsioon, soetatud 90ndatel aastatel. Iseenesest kenad kapid olid, mis jäid peale õe ärakolimist päranduseks mulle. Korteris said kapid esimese värvikihi peale, sest see pruun värv ei sobinud kohe mitte.

Peale majja kolimist rändasid nad abihoonesse, kilakola kapiks. Nüüd aastaid hiljem kui ikka räägitakse taaskasutusest ja eksponeeritakse pilte kuidas väga koledatest kappidest on võimalik mõningase vaeva eest päris kenasid mööblitükke teha, tekkis mul ka tahtmine proovida kappe restaureerida. Seda enam, et töötoas on iga kinnine mööblitükk, mis varjaks käsitöövarandust, teretulnud.

Alustuseks kraapisin kappide peal oleva värvi ja lakikihi maha. Enne valgeks võõpamist lihvisin liivapaberiga üle, et oleks klaassile. Lisasin ustele liistud. Jalakesed olid ka pärit ühtedelt tugitoolidelt, värvisin need lillaks ja lasin mehel alla kruttida.

Internetist leidsin stencil´i või šabloonpildi, mille paberinoa abil välja lõikasin. Mõnus õhtune nokitsemine.

Siis mõtlesin, et lähen lihtsamat vastupanu teed ja tupsutan värvi stencili peale, nii nagu peab. Kuid ma ei arvestanud ühe asjaoluga - värvi koostisega. Selleks, et teha templitrükki, peab kasutama spestiaalseid värve, mis on tihked ega kipu valguma. Minu lilla värv oli küll hea ja kattis suurepäraselt, kuid oli liiga vedel.

Kapiuks tuli ära puhastada, uuesti üle värvida ja ega muud ei jäänud üle kui harilikuga kontuurid peale kanda ja pintsliga peale maalida.

Kõige lõpetuseks lakkisin veelkord kogu mööbli üle, et oleks vasupidavam ja tolmukindlam. Seejärel said kapiuksed juba käepidemed.

Korrastamisele läks kolm kappi, niipalju oli neid kahjuks mulle sektsioonist alles jäänud.


 

Perenaisel peab korralik põll olema!

Aasta tagasi sügisel käisime Saksamaal, ikka õel külas. Õde on mul selline, kes armastab süüa teha ja kes on üleüldse väga puhas inimene. Ta teeb süüa alati põll ees. Ja õige ka, sest siis ei satu mitte üksi rasvaplekk sinna kuhu see ei peaks.

Eelmine aasta ta andis mulle ühe musta põlle ja väljaprinditud vähi pildi. Et võib-olla on me mammal aega tikkida ja teha seeläbi omanäoline põll. Ema, kes muidu ikka vahel tikib, lubas mõelda ettepaneku peale, kuigi peale lillede ei ole ta madalpistes midagi muud teinud. Juhtus nii, et talv läks kuidagi kähku mööda ja niiti ning nõela polnudki mahti kätte võtta. Kevadel tulid aga muud tegemised peale.

Tahtsin aga õele nii kangesti ikka head meelt teha ja tema soovitud pildi põllele saada. Uurisin ka masintikandite hindasid, kuid need osutusid liiga kõrgeks. Pildi peale trükkimiseks oli see jälle kehva kvaliteediga.

Egas mul ei jäänudki muud üle, kui tarisin ema juurest tikkimisniidid koju. Mõtlesin, et proovin siis ise ära kavandi järgi tikkimise. Ausalt öelda mulle see töö ei ole kunagi istunud. Kohutavalt palju peab keskenduma ja töö läheb nii aeglaselt edasi. Lõpuks oli mul sõrmes auk, kuhu nõela tagumine ots kippus kogu aeg sisse minema.

Lõpptulemusega jäin rahule, sest ma ei kasutanud tikkimisraami ja töö ei kiskunud käes tikkides väga krimpsu.

Nüüd sügisel, kui sõitsime taas Saksamaale, oli ikka väike ärevus sees küll. Tahtsin teada, kuidas õele minu pingutused meeldisid. Meeldis küll. Lausa üllatus, et ma sellise tööga hakkama sain.

Kui tuju oli juba hea, mekkisime ka värsket veini, mis peale käärimist olid pudelitesse villitud ja ootasid korgitamist. Selliseid lahtiseid veinipudeleid müüdi veinikeldrite juures ja ka toidupoodides. Noorvein, nii seda nimetatakse, on magus ja hästi pärmine. Seda limpsid nagu mahla, kuid liiale ei tasu minna, sest kraadid teevad oma töö. Lisaks küpsetasime noorveini kõrvale Saksa traditsioonilist sibulapirukat.

Just nende toredate asjade pärast tasub alati sügise alguses võtta reis Saksamaale.

Vallatu sügis

Nüüd siis ametlikult käes! Ja vihma ladistab, et tekiks ikka see õige sügise tunne.

Mulle pole sügis meeldinud, sest siis läheb külmaks ja valgust on vähem. Enam ei istu naljalt tundide kaupa õues. Kuid halbade asjade juures tuleb ka head näha. Käes on siiski aeg, kus inimene võtab veidikene hoo maha ja püsib rohkem kodus ning tegeleb ehk asjadega, mis meele järgi. Kunagi ma imestasin, kui üks särtsakas emakeele õpetaja ütles, et talle meeldib sügis. Ta väitis, et siis on aega raamatuid lugeda. Jah, seda küll.

Ka käsitööliste blogidest või Facebookist võib lugeda, kuidas paljudel aiatööd tehtud ja võib südamerahuga teleka ees istuda ja vardaid klõbistada. Pikkadel õhtutel valmivad asjad kiiresti, olgu see kudum või mis iganes kaunis asi.

Teine eelis sügisel on see, et lõpuks alustavad tegevust erinevad huvialaringid, kursused või korraldatakse niisama koosviibimisi. Minul on ka koolitussoovid enam-vähem paigas. Kui kõik hästi läheb, siis harjutan oma kannatust saviga.

Suvel, kui õde õpetas ümarate vormide voolimist, valmisid vahva kõrvits...

... ja õun. Väike õun on pärit kaltsukast, ma pidin selle ära ostma, sest see oli nii armas.

Kui akrüülvärvidega ilusti ära värvida, siis sügisesed dekoratsioonid ongi valmis. Pildilolev kõrvits neelab oma kõhtu teeküünla, mis põledes varje heidab.

Õuntest tuleb järgmisel kevadel lillepostamendi kaunistus. Nii nagu selles postituses.

 

Need küünlaalused valmisid mul kevadel. Idee järgi pidid need olema kaetud valge glasuuriga, kuid... seekord siis hallid. Miks nii, ei tea. Keraamikaringi juhendaja ei osanud ka öelda, miks kõik glasuuritud asjad lõpuks kõik ühte nägu olid. Aga pole hullu. Sügisel kaunistavad kausikesi ilukõrvitsad, talvel küünlad.

  

Lõpetuseks paar luuletust sügisest. Ega need eriti ei pakata rõõmsameelsusest :D Ilusat sügist!

Vali sügistuul

 

See olen mina,
kes tuulise ilmaga su aknale koputab.
See olen mina,
kes külmetab su käed,
kogu suve südamest irvitades välja raputab.
Ma tahaksin pihuks ja põrmuks
kiskuda suvise looduse,
kas kuuled, kui lärmakalt su aknale koputan?
Olen halb,
on selliseks kord juba loodus loonud mu loomuse.
Avan akna,
kogu suve südamest välja sul raputan! 

...

Mitmevärviline sügis

Kirjuid lehti lendleb alla,
taevaluugid tihti valla.
Vahel näha võib ka päikest,
kuulda mürisevat äikest.

Porised on teed ja rajad,
tühjaks jäänud suvemajad.
Linnud lendamas on ära,
tehes üsna palju kära.

Üle väljade vihiseb kõle tuul,
viies viimsed lehed puult.
Vargsi meie maale trügis,
mitmevärviline sügis.

Pitsimustrid lõikelaual

Nädalavahetusel oli taaskohtumine õega. Et õhtune aeg pelgalt lobisemise nahka ei läheks, siis mõtlesime naisperega igaüks omale kaunis lõikelaud teha.

Idee saime me ühelt väga healt vene leheküljelt Jarmarka Masterov, kus teemaks oli "veneetsia pits lõikelaual". Lõikelauale oli kombineeritud erinevaid tehnikaid nagu salvrätitehnika või dekupaaž, pitsitrükk ja kraklee. See kõik kokku jäi meie arust fantastiliselt kena ning me otsustasime järele proovida.

Vajalikud materjalid on: lõikelaud, akrüülvärvid, plastikpits, teip, lakk, salvrätikud. Kraklee tegemiseks on vaja kaheosalist krakleelakki.

Lõikelaual tuleb esmalt tagumisel poolel teibiga ääred ära katta, et värv ja lakk ei satuks sinna, kus hakkab toidutegemine toimuma. Peale seda tuleb laud heleda akrüülvärviga üle kruntida. Nüüd tuleb teha ka valik salvrätiku pildi osas ja peale akrüülvärvi kuivamist tuleb pilt kinnitada lakiga lõikelauale.

Järgmine etapp on pitsi kandmine lõikelauale. Kasutada võib ka paberist pitsilisi tordialuseid, kuid selle muster on suur ja ei jää lõikelaual piisavalt õhuline. Seega valisime plastikpitsi, mis on ostetud kodutarvete poodidest. Teiseks on seda peale pesemist hea taaskasutada.

Pits tulebki asetada ühte serva, pintsli või shvammi abil tuleb värv peale tupsutada. Kes soovib võib seda protseduuri peale värvi kuivamist veelkord korrata, kasutades juba kuldset värvi.

Lõpetuseks tuleb teha lõikelauale krakleelakiga murendused. Meil ei olnud kaheosalist krakleelakki ja tänu sellele läks kogu katsetus lörri. Üheosalisega jäid need praod lausa jubedad ning peale teist katsetust otsustasin ma krakleelakiosa maha lraapida. Ilma jäi etem.

Nüüd veel kogu töö veekindla lakiga üle lakkida. Lasta kuivada ja siis alles eemaldada teisel poolel töö alguses kinnitatud teibiribad.

Tegemist on kahefunktsionaalse lõikelauaga, kord on pilt seina peal, kord on perenaise abiline.

Kogu töö lõpetamiseks tuli ka vardal paar ringi silmuseid läbi lüüa:)