reede, 21. oktoober 2011

Näputööd koogi kõrvale

Milleks niisama istuda ja lobiseda hea tuttavaga kui samal ajal saab midagi ilusat ning ka praktilist teha. Näiteks süüteroose. Kamina või ahjutule hakatamiseks on need ideaalsed. Ja külakostiks on ka tore neid viia.
esmalt tuleb munakarbil eemaldada kaas ja karbi keskel olevad "postikesed"

järgi peaks jääma 10 ühekõrgust topsikest. ülejäänud materjal tuleb rebida 10 ribaks

ribad tuleb rulli keerata ja toppida topsikute keskele

järgi jäänud prahti ei tohi ära visata, vaid sellega tuleb roosi põhi tugevaks toppida.

tihe roos, tagurpidi keerates ei tohi see tühjaks kukkuda

nüüd tuleb panna vaha kuumaveevanni sulama. esimene vahakiht võib olla värvitu

kui on olemas värvitud vaha, mis annab intensiivset värvi, siis pole vaja rasvakriite lisada

rasvakriidid tuleb korralikult vahas lasta ära sulada

vähemalt kaks värvikihti annab intensiivse värvi


valmis lillekesed. hiljem võib ilusasti ära pakendada ja imetore kink on valmis
 Kes tahab, see võib soovi korral veel roose kaunistada glitteriga või mõne muu puistega. Samuti võib soojale roosile peale raputada riivitud valget vaha, siis jääb lumeefekt.

Igatahes mõnus ajaveetmisviis ja ära saab kasutada nii küünlajupid, vanad rasvakriidid ja loomulikult munakarbid.

neljapäev, 20. oktoober 2011

Üle-eestilised ehtekojad

Eesti Rahvakunsti ja Käsitööliidu Käsitööaasta 2011 aastateemaks on ehe ehe.

22.oktoobril toimub Eesti erinevates paikades erinevad ehtekojad, kus saab huvitavate tehnikate abil ehteid valmistada. Vahva!

Viimane aeg on ennast ehtekodadesse kirja panna. Infot saab siit


laupäev, 15. oktoober 2011

Portselanimaali koolitus

Ma ei tea, miks ma küll läksin tänasele portselanimaali koolitusele teadmisega, et küllap kasutame keraamika kaunistamisel poes vabalt kättesaadavaid värve. Tegelikult oli aga teisiti - juhedajaks oli väga professionaalne naine Tiia Tagamets, kes ise on harrastuskunstnik ja juba 13 aastat portselanimaali teinud. Tema näidisena kaasa võetud tööd olid nii ilusad, mis pidid meid, õpilasi innustama. Lahkelt seletas juhendaja, kuidas kunstiannet omamata võib väga ilusaid töid valmistada. Selleks ongi portselanimaalis erinevad tehikad.

Ise olen tõelist portselanimaali kunagi teinud, aga see oli väga ammu. Tol ajal valminud kausikesed teenivad siiamaani pererahvast. Mäletan, et pidime žiletiga värvipulbrit muudkui tärpentiiniõliga segama kuniks see saavutas vajaliku paksuse. Õnneks seekord säästeti sellest segamise protseduurist ja saime kohe asuma oma nõusid kaunistama.

Eriti ei jõudnudki tähele panna, mida teised tegid. Meie laudkonna ots oli töine ja nohistades tehti niikaua kuni aega oli ette nähtud.

Paari nädala pärast selgub tõehetk - siis peaksid nõud peale 800 kraadi juures põletamist näitama oma lõpptulemust.















Ahjaa, kui seltskond päris kokku kuivas, ladus koolituste korraldaja oma nööbivarud letti. Igaüks võis sealt portsukese kaasa haarata. Vahva!




Viduse õhtu

Ükspäev tuli meeldiv kutse osaleda Viduse peol. Tegemist on peoga, kus jälgitakse vana aja videvikupidamise traditsioone.
Üritus toimus täiskasvanud õppija nädala raames ja peajutuvestjaks kutsuti psühholoog Pille Murrik, kes on tuntud headuses täiskasvanukoolitaja. Peamiseks teemaks oli naise roll perekonnas, suguvõsas ja selle rolli muutumine ajas.

Kuna videvikupeol tehakse lisaks muusika kuulamisele ja tee joomisele ka lihtsat näputööd, siis seekord olid valmis pandud akrüülvärvid. Igaüks pidi valima salvrätikusse peidetud lepatriinutooriku, mille võis vastavalt fantaasiale üle värvida.

Peo lõpuks oli valmis rida armsaid putukaid, millele soovisime tuult tiibadesse. Tugeva tuule tõttu aga ei tahtnud meie heade soovidega hiina latern õhku tõusta ja nii see rapsis ringi. Kuid pole hullu,vähemalt sai nalja.

Aitäh MTÜ Jume tublidele naistele!





reede, 14. oktoober 2011

Soe tuunika

Innustust tuunika kudumiseks sain ühest ingliskeelsest ajakirjast, kus ühel "mitte kõige saledamal" modellil oli seljas tuunika. Istus päris kenasti! Muster ja lõige mulle ei meeldinud, kuid kudumi pikkus oli sobiv.

Valisin tükk aega seda sobivat värvi, sest ei tahtnud "jälle" ühte musta rõivaesemet oma riiulisse. Lõngapoes võlus mind ära Novita Helena lõng, mis tundus parajalt jäme. Lõng oli tõesti mõnus, vardad lausa ise kudusid.

Kuna kogu lõike kombineerisin ise, siis parajat vaeva nägin kaelusega, sest polnud kunagi sellist üleminekut teinud. Ja üleüldse mulle ei meeldi ringvarrastel kudumine.



Kui saaks nüüd kusagilt poest ka sobiva aluskleidi, siis võiks juba tuunikat kanda. Ilmad on ka piisavalt jahedad!





teisipäev, 11. oktoober 2011

Tutimüts ja punased kindad

Võtsin käsile ja lõpetasin vanema tüdruku alustatud lodumütsi ära. Et mütsi pidi kandma laps ise, siis soovis ta sinna otsa tutti. Tegin punase tuti, sest samasugused käpikud ootavad juba kandmist. Selgus, et tutt olla liiga suur. Mulle seevastu aga meeldis ja nii saingi omale uue mütsi, mis sobib mantliga.




Suurte ja väikeste tuttidega võib kaunistada kõiki kudumeid.

Väike õpetus neile, kel meelest läinud, kuidas tutti teha.

kaks papist rõngast tuleb ohtralt mässida lõngaga
seejärel tuleb lõng katki lõigata ja papid eraldada.
vahesse tuleb mässida lõnga ja tugevasti kinnitada
kui rõngaid kätte ei saa ja neid rohkem vaja ei lähe, siis võib need katki lõigata
valmis karvapall tuleb nüüd ühtlaseks lõigata

lõnga mässimisel ei tohi koonerdada - mida rohkem lõnga, seda kaunim pall

Lõpuks valmis

Eelmisel sügisel nägin ühel naisel mantlit, millele oli leheväädid peale vilditud. See oli väga kena! Kuna ise viltida ei osanud, siis see idee jäigi sinnapaika. Vahepeal oskusi omandades hakkas mõte liikuma kuidas teha omale omanäoline mantel.

Nii ostsingi mõned nädalad tagasi ekstra katsetuste jaoks musta mantlikese. Must-punane kombinatsioon töötab hästi ja mõne õhtuga sai mantlile peale vilditud moonid.

Varsti saab mantlikest kanda, eile oli juba üsna vilu - jäine tuul sasis juukseid!