Täpselt nädal on möödas kui sain valmis oma viltimiskursusel püstitatud koduse ülesande. Ülesandeks oli rikutud villasele esemele uus tähendus anda.
Vabandan oma tädi ees, kes nägi nii palju vaeva ja kudus mulle ilusad, pitsilised valgest villasest lõngast sokid. Sokid, mille ma pesumasinas ära rikkusin ja millega polnud enam mitte midagi teha.
Kuid katsetada võis nüüd julgelt, sest mul tekkis rikutud sokkidest idee teha randmesoojendajad. Kand ja pöiaosa tuli maha võtta, et saada aimu kuidas randmesoojendaja hakkab käes hoidma.
Selgus, et kannakohta tuleb väheke kohendada ja teha pöidlale paras pesa.
Et teemaks oli viltimine, siis hakkas randmesoojendajaid ilmestama üksik moon.
Esimene töö sai tehtud, nüüd vaja teine samasugune teha.
Üleliigse kannaaugu õmblesin kokku ja viltisin taimevarre ning lehe peale. Kõik lõigatud servad heegeldasin sedasi üle, et silmad jooksma ei hakkaks.
Sellised nad jäid. Koertega jalutama minnes on randmesoojendajad päris hea kätte tõmmata.
Väga lahe mõte.Ma tõstan oma põhjatuks kantud aga ilusate säärtega sokke juba ammu ühest kapinurgast teise,ei taha niisama ära visata. Kindlasti vaatan selle pilguga nad nüüd üle,et neist saaks mingid kinda moodi asjad meisterdada.Aitähh!
VastaKustuta