Lehed

kolmapäev, 31. oktoober 2012

Inspiratsiooni tammetõrust


Polümeersavi on imeline aine, mille abil saab ükskõik mida jäljendada või valmistada lausa uusi asju.

Inspiratsiooni teha omanäoline ehe andis seekord õele mitte mõni lill ega taim vaid hoopiski tammetõru. Kuna tõru kaotab kuivades oma kauni välimuse, siis mõtleski õde välja millega seda asendada. Suurepäraselt sobis selleks Fimo.

Tõrukübarad jäid looduslikud, kuid said kuldse kattevärvi. Lisaks tuli igasse kübarasse ka naaskliga auk lükata.


Peale seda kui tõruviljad vastavalt kübarale voolitud, tuli enne ahju pistimist ka neisse ehtenõelaga ava torgata. Seejärel aitas tugev liim kogu vilja taas kokku kleepida.


Viimaseks tööks oli viimistlemine ja keti külge ühendamine. Selleks tuli vastavalt randmeümbermõõdule valida kett, mille külge tuli kinnitada tõrud.


Arvan, et tegemist on väga omanäolise ehtega, olgu see siis käevõru, kõrvarõngad või ripats. Vastavalt värvisoovile ja garderoobile saab neid sügisõhtul vaikselt voolida.



esmaspäev, 29. oktoober 2012

Vilditud ja tikitud mantel



Lapsed on nüüd puhanud ja ka mina, sest võtsin nendega koos aja maha.

Ilmataat keeras möödunud nädalal vingerpussi, mis andis võimaluse tubasteks toimetusteks ning ei pidanud end vaevama aiatöödega. Kuid et vaba nädal ei läheks pelgalt lihtsalt vedelemise või koristamise nahka, siis oli see paras aeg asuda mantli kallale.

Mantli suuremad motiivid viltisin, mida kaunistasin tikandite ja pärlitega.






pühapäev, 28. oktoober 2012

Kastanitest kardin


Kastanimunad on nii kaunid ja läikivad, et igal sügisel sähvatab mõte neist midagi teha. Tegelikult tahtsin see sügis uksele uut uksevanikut valmistada ja võtsin selleks ka juba nädalaid hoogu. Kastanimunad vaatasin eelnevalt ühe jalutuskäigu aeg valmis Kastani puiesteelt, kus ühe puu alune oli veel jäänud riisumata ning kellelgi polnud huvi neid enam korjata.


Tookord noppisime kõik munad ära, mis puu all oli ja kokku saime pea pool kotti. See oli ikka väga suur kogus, mis andiski mõtet midagi enamat teha kui uksevanik.


Kui mees millalgi köögis puudehoidiku korda tegi, siis ütles ta kohe, et võiks selle kuidagi "ägedaks" teha. Nüüd mõni aeg hiljem mõtlesingi, et kastanitest kardinad sobiksid ideaalselt vahesid täitma.


Egas midagi, paar õhtut sai möödaminnes puuritud auke ja traadist ühenduslülisid väänatud ning valmis ta saigi.


Järgi jäi veel paras ports kastaneid, millest laps saab midagi meisterdada või jäävad need tallele, et jõulude aeg käbidest ja kastanimunadest lauakuusk meisterdada.



neljapäev, 18. oktoober 2012

Helmespõiming: pidulik ehe



Infot 26.oktoobril töötoas osalejatele.

Vaja läheb:

- 17-20 suuremat pärli
- kaks korda rohkem poole väiksemaid pärle
- seemnepärleid
- kinnitit koos vastasega
- tamiili või kapronniiti
- peenikest nõela


kolmapäev, 10. oktoober 2012

Kangakudumise rõõm


Eestlast nimetatakse maarahvaks, mis tähendab, et vanasti oli meil oma usk ja oma kultuur. Eesti kultuuriruumis seostub käsitöö ikka pigem koduse töö ja tekstiiliga - kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ning nende hooldamine jäi naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Ka tööde järjekord olenes aastaajast, töö tulemus olid aga suuresti seotud tööriistade muutumisega.

Praegugi elab veel palju vanainimesi, kes mäletavad oma lapsepõlvekodus tehtavat käsitööd ning kannavad neid traditsioone edasi. Tundsin huvi, kuidas toimus kangakudumine minu vanemate kodus kauges Siberis. Nii emal kui isal on eredalt meeles, et kodus oli üles seatud hirmusuured teljed, mille taga mamma kudus. Kudumisprotsessi kui sellist nad ei mäleta, kuid seevastu olid meeles teljed, mis oli rohmakad ja valmistatud jämedast palgist. Ema mäletas pigem seda kuidas linast riiet hiljem töödeldi, et see muutuks pehmeks ja valgemaks. Üheks viisiks oli puutuhas leotamine.

Et mul on juba aastakümneid olnud huvi käsitöö vastu, siis üritan ennast täiendada ka erinevatel sellealastel koolitustel. Tekstiilikunsti puhul ei saa üle ega ümber kangakudumisest, sest see on selle alus. Sügisel tekkis suurepärane võimalus Haljala vallas Mäehansu talus taas telgede taha istuda. Kolmeosalise koolituse käigus õpetab perenaine Marge kangakudumist alates labasest kaltsuvaibast kuni peenvillase sallini.

Esimene osa käsitleski labase kaltsuvaiba kudumist, mille käigus tuli lõim üles käärida ning telgedele panna. Kõik pidid „käe soojaks“ tegema kududes endale jupikese vaipa. Oma panuse sai anda ka Haljala Kultuuriseltsi käsitöövaipa, mida kooti kamba peale kokku 4 meetrit.

Mina ei saanud esimeses osas osaleda, seega pidin oma töö järgi kuduma. Abiks oli mulle perekass ja tema väike armas kiisu.

esmaspäev, 8. oktoober 2012

Pärlitest põimitud kee korallile



Kõik algas sellest, et õde kinkis mulle kunagi koralli, mis on mõeldud kaelas kandmiseks. Et tegemist on massiivse koralliga, siis üks oli kindel - see vajab toekat kaelakeed.

Peas keerlesid mitmed ideed kaelakee valmistamiseks, kuid ükski polnud siiski õige.

Ükspäev hakkasin otsima hoopiski helmeussi valmistamise tehnoloogiat, kui leidsin youtubist Auntie´s Beadsi lehelt imelihtsa pärlite põimimise viisi.


Tänu sellele sain ilusa kee ja uue hobi - pärlite põimise.