Lehed

reede, 23. august 2013

Vikerkaarevärviline suvelõpp koos batikaga


Eile oli väike suvelõpupidu, kus külla tulnud armsad inimesed käed rüpes ei istutud. Jahe ilm sundis toas olema ja nii tuli toidunautlemise vahel batikavärvidega möksida.


Särkide värvimine oleks muidugi sobinud ideaalselt kevadesse, sest nii imeilusad vikerkaarevärvilised särgikesed sobivad kanda just suvel. Nüüd sügise hakul, kui tuleb üha enam kanda kampsuneid ja jakke, jääb see rõõmus ilu varju.




teisipäev, 20. august 2013

Kas ongi nii lihtne järgi teha?


Imeline internet on täis huvitavaid ideid. Palju neist kopeeritakse Facebooki erinevate lehekülgede seintele, korduvalt.

Mõnda pilti vaatad ja tundub, et pole nagu viga... võiks järgi teha. Kuid siis selgub, et vahel polegi kõik nii lihtne kui pildil näib. Mäletan, et proovisin ühe juhendi järgi lapsele soengut teha. Mis seal ikka nii keerulist oli - tõstad ühe salgu niipidi ja teise naapidi, kuid tulemuseks oli üks käkerdis:) Poolteist tundi muudkui proovisin ja proovisin ning siis muutus asi närviliseks. Vana hea krunn aitas ajahädast välja.


Ükspäev positati mu FB seinale üks pilt, kus batika tehnikas oli tehtud särk. Ma ei teadnud muidugi postitaja tagamõtet - võib-olla oli see mulle lihtsalt idee andmiseks, võib-olla vihje, et võiks seda tehnikat koos proovida.




Võtsin nõuks, et peab ikka proovima koos särke värvida. Värvid on nüüdseks ostetud ja ka pildi järgi esimene katsetus tehtud. Igaks juhuks, et kas ongi nii lihtne ja siis teab, mis tulemus ikkagi meid kõiki ees ootab. Igatahes särk ei tulnud küll nii mahlakalt värviline, sest ei osanud värve doseerida, kuid lõpptulemusel polnud ka sedasi viga. Vaatame, mis põnevat neljapäev toob.


laupäev, 17. august 2013

Kindasõpradele ilmus uus raamat


Lõpuks nägi päevavalgust Helena Smitti kavandite alusel koostatud raamat "Esieemade pärandist inspireeritud kindakirjad". Paljud ajaosalised-kudujad on juba ka oma blogides avaldanud, missugused kindad on nende kootud ja lisanud fotoversiooni oma kinnastest.

Mina kudusin raamatusse kaks paari labakuid. Kahjuks ei märganud ma oma kinnastest fotosid teha, ometi armastan väga oma töid pildistada. Õnneks on olemas ühed pildid, mida tööprotsessi käigus autorile ülevaatamiseks saatsin. Nii ongi ühest paarist üks kinnas ja teisel paaril on fotol üks kinnas pressitud, teine mitte. Aga hea seegi!

Mais alustasin kohe kõige raskema kinda kavandiga. Labakindad Hargla ja Muhu ning Rõuge neiu kirivöö ainetel põhjustas mulle ikka parajat peavalu. Ühe kinda peale läks meeletu aeg kudumiseks. Põhjus oli lihtne - kudumisel tuli kohati korraga nelja lõngaga pusida. Kui esimese kinda valmis sain, siis arutasin natuke seda teemat Helenaga ja ta arvas, et siiski on parem osad silmad peale kirjata. Ta arvas nagu minagi, et tublid kudujad saavad hakkama, kuid vähem kogenumad ei taha nii palju jännata.


Teine paar kindaid, mis oli kavandatud Tõstamaa neiu kirivöö ainetel, läks ludinal. Tõeline kudumisrõõm.


Raamat on täis ilusaid kavandeid. Kes ajakirjaga Maret endale ei saanud, see saab selle poest soetada. Tuleb kiirustada, sest arvan, et  seda hüva odavat raamatut kauaks ei jätku.


neljapäev, 15. august 2013

Käed valgeks mosaiigiga


Suvi kipub juba nii ruttu käest minema. Eelmise nädala seisuga polnud veel kordagi saanud mosaiiki teha, mis iseenesest on just sodi tekkimise tõttu õuetöö. Tänud Kristelile, kes aitas kiirelt kuupäeva paika panna ja viitsis Ida-Virumaalt kohale tulla.

Mõeldud-tehtud, plaadikastid välja tiritud ja töö algas. Soojenduseks on alati hea üks kuumaalus või taldrik teha. Kui ideed lendama hakkavad, siis võib juba ette võtta midagi keerulisemat ja tangidega vahvamaid kujundeid teha.




 


Ja kõige suuremad abilised... koerad...

teisipäev, 6. august 2013

Tänud süüterooside leiutajale


Veelkord tänud. Keegi nuputas ju välja, kuidas taaskasutada papist munakarpe.

Nõukaajal olid ka kasutuses munarestid, kuid siis üritati neid muul moel ära kasutada. Mäletan, et käisin kunagi oma klassijuhataja juures kodus ja tal oli kas uks või lagi munarestidega kaetud. Ikkagi efektpind! Nüüd see muidugi tundub kolekohutav:)

Ühel emad-lapsed õhtul rebisime ja toppisime paraja portsu süüteroose valmis. Ettevalmistus kütteperioodiks. Uh!




laupäev, 3. august 2013

Keraamiline käokell


Käokene kuhu Sa,
tõttad uhkete kingadega...

Lapsepõlvest mäletan, et kellelgi oli kodus käokell. Väike majake, mille luugiaknast kargas kellakägu täistunni ajal välja ja hüüatas KUKU. Igatahes rippusid kella küljes veel kaks ketti, mille otsas olid käbid. Meeles on, et miskipärast pidi neid sikutama, võib-olla nii keerati kella üles.

Olen vaadanud ka tänapäeval neid käokellasid, kuid ei kujuta siiski ette kui iga täistund majas miskit lärmi teeb. Aga mälestus on lapsepõlvest ilus jäänud.

Oma töötuppa läksin keraamikast kella valmistamisega juba kolmandale katsele. Kaks eelmist kellaalust põlesid ahjus puruks. Tegemist oli katsetustega erinevates keraamikastuudiotes, seega jääb ikkagi puudu kogemustest, kuidas valmistada suurt kellaplaati ilma et see katki läheks või praod sisse tuleks. 




Käokella mõtlesin kokku panna erinevatest detailidest, sest nii oli kindla peale minek. Peale põletust joonistasin akrüülvärvidega üle ja ühendasid detailid traadi ja pärlite abil.

...nüüd ta tiksub tasa-tasa, häirimata kedagi...