neljapäev, 27. detsember 2012

Lapitehnikahullus


Armastan käsitöös maksimaalselt vahendeid ära kasutada. Kõik lõngajupid ja kangatükid, mida veel, hoian alles ja seepärast tekibki vahel tunne, et kõik kasvab üle pea. Kuna ateljee veel valmis pole, siis kastide virnad garderoobis muudkui kasvavad ja kasvavad. Milleks seda kõike vaja on? Aga just siis kui hakkad miskit tegema (eriti nädalavahetusel) ja laotad oma varud laiali, siis mõtled, et küll hea, et ei pea poodi tormama.


Üldiselt ei armasta ma õmmelda, kuid seda tööd pean pidevalt tegema. Ma ei tea, miks see on nii. Kõige nõmedam on muidugi rõivaid enda keha järgi õigeks õmmelda. Ma ei jäta poest ilusat rõivast ostmata põhjusel, et see ei istu seljas. Arvestan sealjuures muidugi oma oskusi ka, väga kallile riidele ikka ei löö kääre sisse:) Kunagi sai isegi jopesid õmmelda, aga nüüd leian, et ajakulu on suurem kui asi väärt. Ega see on loomulikult maitseasi, mõni saab õmblemisest tohutut rahuldust, mõni tikkimisest ja see ajakulu polegi sealjuures oluline. Nagu minul kudumisega, ma võin rahulikult mõnda asja kududa terve igaviku.


Enne jõule tabas mind taas lapitehnikahullus. Kahjuks ainult korraks! Sain valmis mõned pajalapid ja kotikesed. Osad läksid kingikottideks, teised leidsid rakendust käsitöötarvikute mahutamisel.

Aga lapitöö on nii imeline, kui ilusaid asju tehakse kui kombineeritakse erinevaid kangatükikesi! Uh!

kolmapäev, 19. detsember 2012

Juustukarp ehtekarbiks


Võib muidugi naljakana tunduda, et just valgehallitusjuustu papist karp on ideaalse suurusega ehtekarbi valmistamiseks.


Ilmselt on veelgi erisuguseid papist karbikesi, mida saab taaskasutada. Nende kaunistamisel võib rakendada absoluutselt igasugust fantaasiat. Mina läksin seda teed, et värvisin karbikesed valgeks ja kandsin salvrätitehnikas motiivid peale. Lisaks veel lipsuga paelake peale ja sinna-tänna mõni pärl. Ja nii lihtne see oligi.


Kel rohkem aega veel enne jõule, see võib karpe kindlasti ka seest poolt uhkemaks teha. Sametisel voodril helgivad ehted eriti kenasti.

Üks karbike koos käevõruga leidis juba uue omaniku ja tal oli väga hea meel sellise jõulukingi üle:)

teisipäev, 18. detsember 2012

Linnumaja kõige väiksematele


Eelmistel aastatel nööri otsas rippunud linnumajake lagunes ära. Juba kevadel. Nii need detailid vedelevad kusagil unustusehõlmas. Ja keegi ei tunne sellest puudust, sest nüüd on olemas uuem ja uhkem.


Saime augustis uue linnumaja, lihtsalt niisama, enda vaev oli need jupid kokku klopsida. Rakvere vabaõhuüritustel on uksi ja aknaid tootev firma Jeld-Wen mitmed korrad välja tulnud meisterdamistelgiga, kus isad-emad saavad koos jõnglastega midagi ise valmistada. Nii olemegi sealt oma majapidamisse saanud linnupuuri ja nüüd suve lõppul lindude söögimajakese ja maitseainekorvi. Viimane vajab veel kokku kruvitamist, sest üritusel loobusime sellest tööst. Väikeste naeltega ei saa kindlat asja ikka kokku panna.


Linnumaja ootas mõned kuud, kuid nüüd, kus ilm läks tõsiselt külmaks, oli see vaja viimaks üles riputada. Kuna mind vaevas eelnevalt juba mitu päeva maalimiskihk, siis paningi oma pintslitõmbed hoopis linnumaja katusele. Olgu linnukestel ka siis ilus käia seal söömas!

reede, 14. detsember 2012

Oma käega tehtud kaisukaru

 
Rakvere Loovuskeskuse koduleht kirjutab isetehtud mänguasjadest sedasi:
Vanasti oli kombeks mänguasju teha sellest, mis talus parajasti üle oli (kantud vanad riided, õmblemisest jäänud riideribad jne). Kuna materjalid olid kallid, siis nendega ei priisatud. Mänguasju valmistasid peamiselt lapsed ise, neid juhendasid vanemad inimesed, kel selleks rohkem aega oli. 
 
Kaisukaru on tegelane, kes kuulub pea igasse kodusse juba üle 100 aasta. Temast vaimustuvad ühtviisi nii lapsed kui täiskasvanud. Vastukaaluks poes leiduvale masstoodangule pakun võimalust meisterdada üks tõeliselt kallis ja omanäoline mõmm rõõmustamaks tegijat ennast või kingiks kallile inimesele. Karutegu on protsess, mida ei saa ega tohi teha kiirustades, karu peab sind kõnetama, ellu ärkama, siis on ettevõtmine õnnestunud!

 
Taaskasutatud materjalidest mänguasjade tegemist õpetab Rakvere Loovuskeskuses Evelin Rikma. Ta on ka mõmmi lõike autor.



Kel tõsisem huvi, see võib YouTubest vaadata järk-järgult valmivat kaisukaru:
Making a Jointed Teddy Bear

kolmapäev, 12. detsember 2012

Jõulupärg uksele


Sügisest sai talv ja uks haigutas ikka tühjana. Nüüd pühade eel oli ilus sellele pärg riputada.

Pärja keerasin kokku nii männi- kui ka kuuseokstest. Kokku põimisin tugeva rohelise nööriga. Välimise ringi keerasin lehiseokstest, mis praegusel aastajal on raagus, kuid mille küljes on hulgaliselt imearmsaid käbisid.



Kaunistuseks ikka jõulukerad, vahele sulgi, käbisid ja kastaneid.




esmaspäev, 10. detsember 2012

Jõuluteemalised pajalapid



Neid vahvaid pajalappe nägin ma ühel koolitusel, mis oli juhendajal niisama näidisena kaasa võetud. Täpseid mõõtusid pole ja seega võib igaüks neid umbkaudses suuruses õmmelda ehk kuidas kellelgi parajasti jõulukanga juppe järgi on jäänud. Ilus oleks veel, kui kangamuster jääks täpselt kuusnurga keskele, minul ei mänginud välja, sest kangast oli nii vähe.

Vahetükiks võib panna vatiini, kuid mina lõikasin ühest vanast kampsunist parajad tükid. Oluline on, et pajalapp piisavalt paks oleks ja kuuma läbi ei laseks.

Originaalis polnud kolmurkade tipus midagi, need olid lihtsalt paari pistega kinnitatud. Mina õmblesin sinna nööbid, kuid nende asemel võib kasutada ka lipsukesi, imiteerimaks jõulukuuse tippu.

Lihtne ja kiiresti valmiv õmblustöö. Sobilik kingikotti panemiseks.









pühapäev, 9. detsember 2012

Geelküünalde valmistamine


Geelküünlad põlevad kuni kaks korda kauem kui sama suured tavalised küünlad. Erinevate kaunistuste abil on neile võimalik anda väga dekoratiivset ja põnevat välimust.


Geelküünalde valmistamiseks on vaja:
• küünlageeli
• geelküünla küünlatahti
• metallist või klaasist nõud geelküünla massi sulatamiseks
• veevanni ja pliiti (või ahju)
• termomeetrit
• plastikust või metallist lusikat
• värvainet, aroomi ja mittepõlevaid kaunistusdetaile
• anumat geelküünlale

Tükelda küünlageel väiksemaks ning aseta veevanni sulama. Geelküünal sulab aeglasemalt kui küünlavaha. Kindlasti ei tohi geelküünalt sulatada otse pliidil, kuna tekib süttimisoht.

 
Geelküünal hakkab sulama umbes 80 kraadi juures ja sobiv valamistemperatuur on 95-100 kraadi. Geelküünla massi võib asetada ka külma ahju ja lasta ahjul kuumeneda 100-
120 kraadini kontrollides geelküünla temperatuuri. Aeg-ajalt võib geelküünla massi ka ühtlasema tulemuse saamiseks segada.

Värv ja lõhn lisatakse kui mass on vormi valamiseks valmis.

Vormiks sobivad mitmesugused mittepõlevad nõud - klaasid, kruusid, lillepotid.

 
Taht asetatakse vormi põhja enne massi vormi valamist. Selle võib fikseerida kaunistusdetailidega -liivaga, kivikeste, klaashelmeste vms mittepõlevaga. Tahi võib fikseerida ka liimitäpiga.

Vala mass klaasi hästi aeglaselt. et vältida mullide tekkimist. Rohkem mulle jääb massi sisse ka siis kui küünlageel on madala temperatuuriga.

Kihilise geelküünla valamisel tuleb eelmisel kihil lasta enne järgmise pealevalamist tahkuda.

Allikas: www.hobipunkt.ee

kolmapäev, 5. detsember 2012

Küünalde kaunistamine



Suve lõpul otsisin internetist võimalusi küünalde kaunistamiseks. Enamuses leidsin erinevaid dekoratsioone, mida kinnitati või kleebiti küünalde peale, kuid nendega peab olema ettevaatlik, sest nii paber kui plastmassist pärlid võivad süttida.


Hea lahendus, mida kunstiõpetaja välja käis on vahavärvidega maalimine. Nees sulavad koos küünlaga ega tekita mürgiseid gaase. Ainuke, mida oskama peab, on maalimine. Kasvõi natukenegi.


Ja tõesti, küünlad jäävad peale kaunistamist nii nunnud, et raske on neid põlema panna.



Nüüd jääb vaid omale värvid osta ja hakata jõulumeeleolulisi küünlaid maalima.




teisipäev, 4. detsember 2012

Jõululaadad ja jõulupühad


Pühapäeval algas siis tõeline jõuluaeg pihta, mis üha enam annab märku, et tuleb hakata mõtlema jõulupühadele ning -kinkidele.

Jõuluajaga hoogustuvad ka jõululaadad, kust käsitöölised loodavad aasta parimat tulu teenida. Jah, miks ka mitte osta käsitööd hindavale inimesele jõulukingituseks üks kaunis kodumaine ese. See on ju kordades etem kui mingi Hiina plönn.

Rakvere reaalgümnaasiumis on tore traditsioon detsembris korraldada õpilastele jõululaat, kus lapsed ise saavad müüa ja osta. Nagu ikka, mis enamasti kaubaks läheb, on söök. Nii leiab paljude laste laudade pealt muffineid, vahvleid ja mida kõike veel. Käsitöö poole pealt on muidugi kõige populaarsemad ehted. Kuna materjalivalik on lai, siis on ka tegijaid päris-päris palju.


Mõlemad lapsed otsustasid laadal osaleda ning panid nimed kirja. Kui kodus küsisin, et mida te siis ka müüma hakkate, kõlas vastuseks - küll sa midagi kokku kraabid. Nali naljaks, kuid ega nii lihtsalt ikka ei pääse küll - vanem tüdruk hakkas nädalavahetusel pärlitest ehteid ja kotikaunistusi meisterdama, väiksemale tüdrukule lükkasin jõulukaartide materjalid ette - lõika ja kleebi.

Laat oli edukas ja lapsed said päris hea taskuraha. Hea seegi, sest jõulukinkideks ei pea ma raha neile andma.