esmaspäev, 30. märts 2015

Maalitud munad ja lusikabiskviit


Nädalavahetusel planeerisime ühe õhtu lastele. Teemaks valisime munadpühad, et lapsed saaksid võimalikult palju ise mässata.


Plaan oli munad tühjaks puhuda, midagi peale joonistada ja need ära kaunistada sulgede ning pärlitega.

Kõik läks plaanipäraselt. Panime lapsed munadele auke sisse kratsima. Ega see eriti ei tahtnud lobedalt minna aga ka muna tühjaks puhumine võttis võhmale. Lapsed saidki kõvasti pingutada.


Seejärel joonistasime veekindlate markeritega munadele lindusid ja oksi. Lastele oli see miskipärast ebahuvitav tegevus ja sellest nad loobusid. Kui kõik munad said kenasti linnukesed peale, siis pärlite ja sädeleva nööri abil sidusime munad rippuma. Suskasime veel paar sulge ka pärlite vahele.


Et kõvast puhumisest jäi järgi 10 muna sisu, mida oli tõesti kahju ära visata, siis lõime selle suhkruga vahtu ja lisasime jahu ning vaniljesuhkrut. Koostis oli nagu biskviidil, kuid vähem õhulisem.


Lusika abil tõstsime pannile pätsikesed. Kuigi ausalt öeldes oli meil meeletu kogus taigent ja viimased pannitäied katsin ma ühtlaselt ära ning peale küpsetamist lõikasin ilusad neljakandilised küpsised.

Igatahes lapsed olid rõõmsad küpsiste üle, meie, emmed aga aknakaunistuse üle :)


Siin foto õe aknakaunistusest, mis andis mulle inspiratsiooni.


Aitäh Kadyle ilusa laupäevaõhtu eest!

neljapäev, 26. märts 2015

Maakodu: Mustritega vürtsitatud köök


Maakodu lahedad inimesed: tegvtoimetaja Kristel Kirss ja fotograaf Birgit Püve käisid veebruaris mul kodus külas.

Tahtsid uudistada kuidas olen mosaiigi pliidi juurde seinale kleepinud. Lõpuks oli juttu ja seletamist nii palju ühest ning teisest asjast.

Minu loba-lobast ilmus märtsikuu Maakodus lugu. Lahe! :)

http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/uudised/mustritega-vurtsitatud-kook?id=70981777

Edu tegijatele!


pühapäev, 22. märts 2015

Küünaldele ägedad pildid peale


Täna saime Rattakirjas kokku. Näitasin huvilistele lihtsat trikki kuidas kuuma lusikaga saab salvrätikutehnikat küünlale teha. See on tõesti lihtne ja odav viis küünlaid kaunistada. Ja nii igaks tähtpäevaks.


Juhin ka siinkohal tähelepanu tuleohutusele. Palusin kõigil kaasa võtta vähemalt seitsme sentimeetri läbimõõduga küünal, sest siis pole kartust, et peale kantud pildiga midagi jutuks. Jämedad küünlad põlevad peaaegu kõik auku, nii et servad jäävad turritama. Peenemad küünlad põlevad aga juttis ära ja võib tekkida oht, et pilt võib süttida. Küünalde kaunistamisel peab alati jälgima, et kõik oleks turvaline.





Et küünal alasti laual ei seisaks, siis naksasin kraavi pervelt kaasa pajuoksi, et neist küünlarosett teha.

No minu arust õnnestus kõigil väga äge lauakaunistus valmis meisterdada. Seda suhteliselt lühikese ajaga. Paljud tõdesid, et kodus ei olekski üksi viitsinud isegi nii lihtsat tööd teha. Kambas peitub jõud!






laupäev, 21. märts 2015

Minu roosimustriline keraamikasari


Otsustasin keraamikaringis vaikselt tegema hakata kööginõude sarja, mis lõpuks ka omavahel harmoneeruksid.

Kuna punane värv on mu lemmik, siis soovisin seda kindlasti kasutada. Helil on keraamikastuudios nii äge roosisõrmus, millest saab kiftisid jäljendeid teha. Seega jäidki roosid põhimotiiviks.


Hetkel on valmis vaagen või kandik, kasutan seda nii nagu tarvidus on, siis veel suhkrutoos ja neli kruusi. Rohkem pole kruuse jõudnud teha, sest ühesuguste asjade tegemine ei paku pinget ja nii teen neid siis, kui miskit targemat pähe ei tule.



Ahjaa, veel on valmis ka väike topsik hambatikkude hoidmiseks.


esmaspäev, 16. märts 2015

Mantel sai bareti


Ükspäev tuli kõne Eleanoralt, kellele aasta tagasi viltisin mantli. Tegelikult alustas ta vestlust väga viisakalt ja pakkus mingi koguse seepi, mida kadunud tädi oli omale elu ajal kogunud. Mingi aeg koguti ju hirmsasti seepi, igaks juhuks...


Ja nii veeres jutt hoopis sellele, et mantel tuli ikka kena välja, kuid oleks vaja ka mustale baretile väheke särtsu anda. Loomulikult, miks ka mitte.

Juba kolmapäeval saab proua sõita südamerahus Tartusse ja tunda end hästi uue peakattega. 


kolmapäev, 11. märts 2015

Naturaalsed kaunistatud köögitarvikud


Kuu alguses käisid mul ajakirja Maakodu toimetaja ja fotograaf külas. Nende terase silma alt käis iga omatehtud asi läbi. Loomulikult pakub see huvi, kuidas on keegi oma kodus loomingut rakendanud. Mind huvitavad ka isetehtud asjad!

Lauale pirukavaagna peale jõudis lõpuks armsa õe graveeritud puulabidas. See pälvis tähelepanu ja jõudis ka ajakirja. Puulabidaid on tegelikult kaks ja ma olen neid kaua hoidnud ega pole raatsinud kasutusse võtta. Nii ilusad.


Sama lugu oli ka lõikelauaga. Tavaline lõikelaud, mis sai ägeda graveeringu peale, seisis tükk aega seina najal. Oli lihtsalt niisama ilu pärast :)

Graveerimine on õe lemmiktöö, selles ei hakka mina isegi temaga võistlema, sest ta armastab nii hirmus keerulisi asju välja põletada, et mul selleks püsivus puudub.

Toon väikese galerii tema valmistatud köögitarvikutest:







esmaspäev, 9. märts 2015

Kunstniku kodu


Igal inimesel on elus inimesed, kes mängivad tema saatuses teatud rolli. Ma ei saa märkimata jätta oma kunstijuhendajat Melanie Esikopi, tänu kellele avanesid mu silmad ja kes õpetas silmitsema ümbrust. Nüüd, kui ma enam kunsti õppimisega või maalimisega ei tegele, on väike kahetsustunne sees, et tollal kui oli võimalus, ei viitsinud eriti käia kunstitundides. Oleks pidanud siiski tublim olema! Aga vaatamata laiskusele viisid ikka jälle teed Melaniega kokku.

Päris sügaval kooliajal, oli vist isegi kuues klass, kui mu klassiõde Kirsti kutsus maalt linna pioneeridemajja joonistama. Siis oligi esmakohtumine Melaniega. Kahjuks mingeid erilisi mälestusi kunstiringist pole, küll on meeles, et sai Venemaale ekskursioone ette võetud. Siis sai avastada losse ja teisi toredaid kohti, kuhu siiamaani polegi sattunud. Alles on ka esimene kompositsioonimaal. Olen seda mapka vahel siiamaani talletanud. See-eest on Kirstil palju mälestusi ja tore on ikka neist kuulata.


Nagu ikka, tuli pubekaajal tüdimus peale ja nii lõppes peale paariaastast linnavahet sõitmist ka kunstiõpingud. Kuid kümme või rohkem aastat hiljem, kui sattusime Melaniega puhtjuhuslikult kokku, kutsus ta mind taas maalima. Ei mäleta kui kaua me rahvamajas kunstistuudios koos käisime, kuid ühel hetkel lõpetas kahjuks meie tegevuse ruumide loovutamine ja ka Melanie vanus. Ta soovis, et ma oleks tollal juhendamise üle  võtnud, kuid mina hinnates madalalt oma kunsitoskusi ja -teadmisi, ei soovinud jätkata.

Nüüd trehvame oma kunstiõpetajat üha harvemini ja harvemini. Tema on juba nii vana, et tervis piirab seltskonnaüritustest osa võtmast, meie õpilased, aga toome kokkusaamise ettekäändeks ikka ajapuuduse. Eelmine nädal arutasime Mailaga, kes on ka väga pikka aega Melanie käe all õppinud, et aeg oleks prouat külastada ja kuulata kuidas tal läheb.


Tema kunstnikuhingega kodus, mis asub äärelinnas Moonaküla,s on kui ajarattas seisma jäänud. Ajatu mööbel ja kõik samamoodi nagu vanasti. Ajahammas polnud miskit purenud, sest maitsekalt ja kunstipäraselt kujundatud kodu oli ikka ja jälle mõnus silmata.


Need vanaaegsed mööblitükid ja maalid, head raamatud ja perefotod - kõik need loovad Melanie juures sellise hubase keskkonna, kuskohast ei taha lahkuda. Istunud korra diivanile, lippas aeg meeletu kiirusega. Planeeritud tunnikesest sai kaks ja pool tundi ning kui poleks järgmist üritust peale pressinud, siis ei kujutagi ette kui kaua oleks võinud seal mõnuleda, juua teed ja maitsta head isetehtud mustikakooki.




Midagi pole teha, kange ütlemise ja tugeva iseloomuga Melanie jääb armsaks kunstiõpetajaks. Soovin talle tugevat meelt ja tervist ning unustada tuleks mustlase ennustused elusaatuse kohta!


esmaspäev, 2. märts 2015

Ports kaarte

Kõik jäägid käiku. Mõnus kleepimistöö.