Lehed

esmaspäev, 30. september 2013

Kuidas ma Võru sektsiooni renoveerisin


Võru sektsioon oli vanasti igas majapidamises, kel uuemat, kel vanemat marki. See oli nõukaajastu märk.

Mu õel oli juba veidike uuemat tüüpi sektsioon, soetatud 90ndatel aastatel. Iseenesest kenad kapid olid, mis jäid peale õe ärakolimist päranduseks mulle. Korteris said kapid esimese värvikihi peale, sest see pruun värv ei sobinud kohe mitte.

Peale majja kolimist rändasid nad abihoonesse, kilakola kapiks. Nüüd aastaid hiljem kui ikka räägitakse taaskasutusest ja eksponeeritakse pilte kuidas väga koledatest kappidest on võimalik mõningase vaeva eest päris kenasid mööblitükke teha, tekkis mul ka tahtmine proovida kappe restaureerida. Seda enam, et töötoas on iga kinnine mööblitükk, mis varjaks käsitöövarandust, teretulnud.


Alustuseks kraapisin kappide peal oleva värvi ja lakikihi maha. Enne valgeks võõpamist lihvisin liivapaberiga üle, et oleks klaassile. Lisasin ustele liistud. Jalakesed olid ka pärit ühtedelt tugitoolidelt, värvisin need lillaks ja lasin mehel alla kruttida.

Internetist leidsin stencil´i või šabloonpildi, mille paberinoa abil välja lõikasin. Mõnus õhtune nokitsemine.


Siis mõtlesin, et lähen lihtsamat vastupanu teed ja tupsutan värvi stencili peale, nii nagu peab. Kuid ma ei arvestanud ühe asjaoluga - värvi koostisega. Selleks, et teha templitrükki, peab kasutama spestiaalseid värve, mis on tihked ega kipu valguma. Minu lilla värv oli küll hea ja kattis suurepäraselt, kuid oli liiga vedel.


Kapiuks tuli ära puhastada, uuesti üle värvida ja ega muud ei jäänud üle kui harilikuga kontuurid peale kanda ja pintsliga peale maalida.


Kõige lõpetuseks lakkisin veelkord kogu mööbli üle, et oleks vasupidavam ja tolmukindlam. Seejärel said kapiuksed juba käepidemed.


Korrastamisele läks kolm kappi, niipalju oli neid kahjuks mulle sektsioonist alles jäänud.


 

teisipäev, 24. september 2013

Perenaisel peab korralik põll olema!


Aasta tagasi sügisel käisime Saksamaal, ikka õel külas. Õde on mul selline, kes armastab süüa teha ja kes on üleüldse väga puhas inimene. Ta teeb süüa alati põll ees. Ja õige ka, sest siis ei satu mitte üksi rasvaplekk sinna kuhu see ei peaks.

Eelmine aasta ta andis mulle ühe musta põlle ja väljaprinditud vähi pildi. Et võib-olla on me mammal aega tikkida ja teha seeläbi omanäoline põll. Ema, kes muidu ikka vahel tikib, lubas mõelda ettepaneku peale, kuigi peale lillede ei ole ta madalpistes midagi muud teinud. Juhtus nii, et talv läks kuidagi kähku mööda ja niiti ning nõela polnudki mahti kätte võtta. Kevadel tulid aga muud tegemised peale.


Tahtsin aga õele nii kangesti ikka head meelt teha ja tema soovitud pildi põllele saada. Uurisin ka masintikandite hindasid, kuid need osutusid liiga kõrgeks. Pildi peale trükkimiseks oli see jälle kehva kvaliteediga.

Egas mul ei jäänudki muud üle, kui tarisin ema juurest tikkimisniidid koju. Mõtlesin, et proovin siis ise ära kavandi järgi tikkimise. Ausalt öelda mulle see töö ei ole kunagi istunud. Kohutavalt palju peab keskenduma ja töö läheb nii aeglaselt edasi. Lõpuks oli mul sõrmes auk, kuhu nõela tagumine ots kippus kogu aeg sisse minema.


Lõpptulemusega jäin rahule, sest ma ei kasutanud tikkimisraami ja töö ei kiskunud käes tikkides väga krimpsu.

Nüüd sügisel, kui sõitsime taas Saksamaale, oli ikka väike ärevus sees küll. Tahtsin teada, kuidas õele minu pingutused meeldisid. Meeldis küll. Lausa üllatus, et ma sellise tööga hakkama sain.


Kui tuju oli juba hea, mekkisime ka värsket veini, mis peale käärimist olid pudelitesse villitud ja ootasid korgitamist. Selliseid lahtiseid veinipudeleid müüdi veinikeldrite juures ja ka toidupoodides. Noorvein, nii seda nimetatakse, on magus ja hästi pärmine. Seda limpsid nagu mahla, kuid liiale ei tasu minna, sest kraadid teevad oma töö. Lisaks küpsetasime noorveini kõrvale Saksa traditsioonilist sibulapirukat.

Just nende toredate asjade pärast tasub alati sügise alguses võtta reis Saksamaale.


pühapäev, 22. september 2013

Vallatu sügis


Nüüd siis ametlikult käes! Ja vihma ladistab, et tekiks ikka see õige sügise tunne.

Mulle pole sügis meeldinud, sest siis läheb külmaks ja valgust on vähem. Enam ei istu naljalt tundide kaupa õues. Kuid halbade asjade juures tuleb ka head näha. Käes on siiski aeg, kus inimene võtab veidikene hoo maha ja püsib rohkem kodus ning tegeleb ehk asjadega, mis meele järgi. Kunagi ma imestasin, kui üks särtsakas emakeele õpetaja ütles, et talle meeldib sügis. Ta väitis, et siis on aega raamatuid lugeda. Jah, seda küll.

Ka käsitööliste blogidest või Facebookist võib lugeda, kuidas paljudel aiatööd tehtud ja võib südamerahuga teleka ees istuda ja vardaid klõbistada. Pikkadel õhtutel valmivad asjad kiiresti, olgu see kudum või mis iganes kaunis asi.

Teine eelis sügisel on see, et lõpuks alustavad tegevust erinevad huvialaringid, kursused või korraldatakse niisama koosviibimisi. Minul on ka koolitussoovid enam-vähem paigas. Kui kõik hästi läheb, siis harjutan oma kannatust saviga.

Suvel, kui õde õpetas ümarate vormide voolimist, valmisid vahva kõrvits...


... ja õun. Väike õun on pärit kaltsukast, ma pidin selle ära ostma, sest see oli nii armas.


Kui akrüülvärvidega ilusti ära värvida, siis sügisesed dekoratsioonid ongi valmis. Pildilolev kõrvits neelab oma kõhtu teeküünla, mis põledes varje heidab.


Õuntest tuleb järgmisel kevadel lillepostamendi kaunistus. Nii nagu selles postituses.


Need küünlaalused valmisid mul kevadel. Idee järgi pidid need olema kaetud valge glasuuriga, kuid... seekord siis hallid. Miks nii, ei tea. Keraamikaringi juhendaja ei osanud ka öelda, miks kõik glasuuritud asjad lõpuks kõik ühte nägu olid. Aga pole hullu. Sügisel kaunistavad kausikesi ilukõrvitsad, talvel küünlad.

  
Lõpetuseks paar luuletust sügisest. Ega need eriti ei pakata rõõmsameelsusest :D Ilusat sügist!


Vali sügistuul
 
See olen mina,
kes tuulise ilmaga su aknale koputab.
See olen mina,
kes külmetab su käed,
kogu suve südamest irvitades välja raputab.
Ma tahaksin pihuks ja põrmuks
kiskuda suvise looduse,
kas kuuled, kui lärmakalt su aknale koputan?
Olen halb,
on selliseks kord juba loodus loonud mu loomuse.
Avan akna,
kogu suve südamest välja sul raputan! 

...

Mitmevärviline sügis

Kirjuid lehti lendleb alla,
taevaluugid tihti valla.
Vahel näha võib ka päikest,
kuulda mürisevat äikest.

Porised on teed ja rajad,
tühjaks jäänud suvemajad.
Linnud lendamas on ära,
tehes üsna palju kära.

Üle väljade vihiseb kõle tuul,
viies viimsed lehed puult.
Vargsi meie maale trügis,
mitmevärviline sügis.



kolmapäev, 18. september 2013

Pitsimustrid lõikelaual


Nädalavahetusel oli taaskohtumine õega. Et õhtune aeg pelgalt lobisemise nahka ei läheks, siis mõtlesime naisperega igaüks omale kaunis lõikelaud teha.

Idee saime me ühelt väga healt vene leheküljelt Jarmarka Masterov, kus teemaks oli "veneetsia pits lõikelaual". Lõikelauale oli kombineeritud erinevaid tehnikaid nagu salvrätitehnika või dekupaaž, pitsitrükk ja kraklee. See kõik kokku jäi meie arust fantastiliselt kena ning me otsustasime järele proovida.


Vajalikud materjalid on: lõikelaud, akrüülvärvid, plastikpits, teip, lakk, salvrätikud. Kraklee tegemiseks on vaja kaheosalist krakleelakki.

Lõikelaual tuleb esmalt tagumisel poolel teibiga ääred ära katta, et värv ja lakk ei satuks sinna, kus hakkab toidutegemine toimuma. Peale seda tuleb laud heleda akrüülvärviga üle kruntida. Nüüd tuleb teha ka valik salvrätiku pildi osas ja peale akrüülvärvi kuivamist tuleb pilt kinnitada lakiga lõikelauale.


Järgmine etapp on pitsi kandmine lõikelauale. Kasutada võib ka paberist pitsilisi tordialuseid, kuid selle muster on suur ja ei jää lõikelaual piisavalt õhuline. Seega valisime plastikpitsi, mis on ostetud kodutarvete poodidest. Teiseks on seda peale pesemist hea taaskasutada.

Pits tulebki asetada ühte serva, pintsli või shvammi abil tuleb värv peale tupsutada. Kes soovib võib seda protseduuri peale värvi kuivamist veelkord korrata, kasutades juba kuldset värvi.


Lõpetuseks tuleb teha lõikelauale krakleelakiga murendused. Meil ei olnud kaheosalist krakleelakki ja tänu sellele läks kogu katsetus lörri. Üheosalisega jäid need praod lausa jubedad ning peale teist katsetust otsustasin ma krakleelakiosa maha lraapida. Ilma jäi etem.





Nüüd veel kogu töö veekindla lakiga üle lakkida. Lasta kuivada ja siis alles eemaldada teisel poolel töö alguses kinnitatud teibiribad.

Tegemist on kahefunktsionaalse lõikelauaga, kord on pilt seina peal, kord on perenaise abiline.

Kogu töö lõpetamiseks tuli ka vardal paar ringi silmuseid läbi lüüa:)




teisipäev, 10. september 2013

Triibutamine ja täpitamine lambil


Järjekordne hea leid kaltsukast oli kaks ühesugust Ikea lampi. Mõlemad olid kenasti töökorras, kuid lambivarjud olid ilmselt kuhugi jalutama läinud.


Lambid on keraamilised, kaetud sinise glasuuriga. Jube värvitoon, kuid algul ei tekkinud targemat mõtet ka millega võiks üle värvida. Ei tahtnud akrüülvärviga katta, sest pind on libe ja siis tekib oht, et vastu minnes võib värv kergelt maha kooruda.


Sinine värv häiris ikka väga ja otsustasin selle mahendamiseks valge kontuurvärviga mustri peale teha.


Kui sinna otsa pistsin lambivarju, mille samuti sain kaltsukast ning millel vahetasin varju ära, siis lõppkokkuvõttes ei tundunud see sinine enam nii häiriv.


Peale esimese lambi täpitamist ja joonetamist möödus tükk aega enne kui võtsin teise lambi käsile. Samal ajal ma uuendasin kappe. Üheks värviks oli lilla, ma ei teagi milleks see täpsemalt mõeldud oli, kuid peale kuivamist jättis värv hästi tugeva pealispinnaga ja pind jäi väga läikiv. Nagu glasuur. Tõmbasin ühe kihi lambipotsikule peale ja üllatavalt jäi see väga kena. Just selline mulle meeldib.


 Nüüd tuleb hoogu võtta ja sinisel lambil siiski kõik maha kraapida ning ka lillaks värvida. Siis nad sobivad ühte tuppa...










reede, 6. september 2013

Ilus mälestus kividest ja merest

See suvi õnnistas meid rohkete soojade ilmadega. Sai  päevitada, ujuda ja kõike mõnusat mere ääres teha.

Nüüd jääb vaid oodata taas uut suve, sest vaevalt enam nii soojaks läheb, et saab päev läbi vedeleda vee ääres.

Aga kes teab...


 




pühapäev, 1. september 2013

Torm veeklaasis ja kirikindad

Minu tuttavate hulgas pole kahjuks naisi, kes on kirglikud kudujaid, kes võivad ööd kui päevad kududa. Mõni koob oma perele hädavajaliku ära ja kõik. Ka mina ise olin alles nende hulgast, kes huvitus ainult kampsunikudumisest ega omanud mitte mingeid teadmisi kirikinnaste kudumisest. Ainukesed kirikindad on  Imekombel on siiani säilinud mul üks kinnastest. Kuhu on kadunud teine – ikka sinna kuhu ikka asjad kaovad.
kootud kooliajal ja imestan siiani, kuidas ma tol ajal noore tüdrukuna viitsisin kahe lõngaga mustrit taga ajada. Suurt rolli mängis kindlasti mu õde, kes siiski aitas mind kudumisprotsessil. Mäletan selgelt, et üks kinnas oli ühtepidi ja teine teistsuguste silmustega, kuid ma arvan, et sain siiski sellise töö eest hea hinde. Õpetaja oli ilmselt kõigi vastu leebe, ta teadis, et paljudel kudusid emad-vanaemad kindad valmis (nagu tänapäevalgi), kuid kui oli ilmselgelt näha, et laps oli ise ka vaeva näinud, siis oli asi tunnustamist väärt.

Ringiga kirikinnasteni jõudsin kevadel. Ühel hetkel sai isu täis nendest kampsunitest ja hakkasin sokke kuduma. Ilusate sokimustrite otsimisel jõudsin kirikinnasteni, mis olid veelgi ilusamad.

Surfates internetis hakkasid üha enam meeldima rahvusliku alatooniga kindamustrid. Eelkõige paelusid mind Läti kindad. Ja ega nad on tõesti klass omaette – uhked, värvipillerkaarelised, osad on nii omapäraste võtetega kootud, et ei saagi kohe aru. Siis mõtlesin, et kui lätakatel on nii ilusad, kas siis eestlastel polegi! Nii jõudsin Eesti rahvuskinnasteni, Kristi Jõeste suurepärase blogi läbilahkamiseni, MUIS-ini. 

Kui nüüd igal hetkel koon kindaid, siis tuttavad ikka küsivad, kelle jaoks? Minul üks vastus – õpin. Õpin kuduma rahvuslikke kindaid, kudumisvõtteid on nii palju, mustrivalik on nii lai… Kõike tahaks läbikududa, kui vaid jõuaks... Kindapärand on väga sügav maailm, mis on paksult täis infot meie mineviku kohta.
Mõni vangutab pead, et kas tõesti piirkonniti on veel eraldi kindamustrid ja kas pole vahet, mis sa sinna kinda peale kood. Kui hakkan natukene selgitama, et mis toimub kindakudumise maailmas, mis probleemid kerkivad üles, mida arutletakse, kuhupoole püüeldakse,  siis tekitab see hämmingut. See on nagu väike omaette maailm ja kui tekivad kirglikud arutelud, nagu seda  oli paar nädalat tagasi, siis see meenutab kõrvalvaatajale kui tormi veeklaasis.

Lastele kudus vanaema alati villaseid kindaid ja sõrmikuid. Mäletan, et need olid alati mustrilised. Mälestuseks on jäänud üks kindapaarike.
Olen kindel, et teemal” vana vs uus” tekivad vaidlused nii mitmeski valdkonnas, näites ehitusfoorumites, kus samuti üritatakse vanu traditsioone tuua üle kaasaegsesse ehituskunsti. Kuidas see õnnestuks aga sedasi, et ei rikutaks mitmesajaaastaseid tavasid, mille üle me eestlased ju tegelikult uhked oleme. Meil on paljustki, mida eurooplastel tänu linnastumisele ammu pole. 

Sellele, et säiliks rahvakultuur, tuleb sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata. Pelgalt rahvarõivad ja üksikud rahvamustrid trükituna toodetele ei ole veel pärandikultuuri edasiviimine. Arvan, et rohkem võiksid just sõna võtta need teadjad-targad, kes igapäevaselt puutuvad kokku kõige hea ja vanaga. Näitama ja demonstreerima, et vana uues kuues on vägagi ilus, rõhutama, et see on just sobilik asendama tänapäeva kitši ja hiina rämpsu. Just läbi ilu võiks inimesi nakatada rohkem käsitööd tegema. Kirikindaid näiteks kuduma.

Suvel käisin külas tädil, kes mind ilmselt nakataski kudumispisikuga. Kahjuks ei olnud tal enam ühtegi paari kindaid alles ja ta tõdes, et pole ammu vardaid kätte võtnud - lapsed ja lapselapsed ei taha kootud kindaid. Hiljem nägin õues kurbi kindaid, kes ilmselt kevadest saadik ootasid omanikke. Need nagu tõestasid veelkord, et vanast ja heast kootud villasest kindast peetakse nii vähe lugu. Miskipärast eelistatakse poe sünteetilisi kindaid...