pühapäev, 1. september 2013

Torm veeklaasis ja kirikindad

Minu tuttavate hulgas pole kahjuks naisi, kes on kirglikud kudujaid, kes võivad ööd kui päevad kududa. Mõni koob oma perele hädavajaliku ära ja kõik. Ka mina ise olin alles nende hulgast, kes huvitus ainult kampsunikudumisest ega omanud mitte mingeid teadmisi kirikinnaste kudumisest. Ainukesed kirikindad on  Imekombel on siiani säilinud mul üks kinnastest. Kuhu on kadunud teine – ikka sinna kuhu ikka asjad kaovad.
kootud kooliajal ja imestan siiani, kuidas ma tol ajal noore tüdrukuna viitsisin kahe lõngaga mustrit taga ajada. Suurt rolli mängis kindlasti mu õde, kes siiski aitas mind kudumisprotsessil. Mäletan selgelt, et üks kinnas oli ühtepidi ja teine teistsuguste silmustega, kuid ma arvan, et sain siiski sellise töö eest hea hinde. Õpetaja oli ilmselt kõigi vastu leebe, ta teadis, et paljudel kudusid emad-vanaemad kindad valmis (nagu tänapäevalgi), kuid kui oli ilmselgelt näha, et laps oli ise ka vaeva näinud, siis oli asi tunnustamist väärt.

Ringiga kirikinnasteni jõudsin kevadel. Ühel hetkel sai isu täis nendest kampsunitest ja hakkasin sokke kuduma. Ilusate sokimustrite otsimisel jõudsin kirikinnasteni, mis olid veelgi ilusamad.

Surfates internetis hakkasid üha enam meeldima rahvusliku alatooniga kindamustrid. Eelkõige paelusid mind Läti kindad. Ja ega nad on tõesti klass omaette – uhked, värvipillerkaarelised, osad on nii omapäraste võtetega kootud, et ei saagi kohe aru. Siis mõtlesin, et kui lätakatel on nii ilusad, kas siis eestlastel polegi! Nii jõudsin Eesti rahvuskinnasteni, Kristi Jõeste suurepärase blogi läbilahkamiseni, MUIS-ini. 

Kui nüüd igal hetkel koon kindaid, siis tuttavad ikka küsivad, kelle jaoks? Minul üks vastus – õpin. Õpin kuduma rahvuslikke kindaid, kudumisvõtteid on nii palju, mustrivalik on nii lai… Kõike tahaks läbikududa, kui vaid jõuaks... Kindapärand on väga sügav maailm, mis on paksult täis infot meie mineviku kohta.
Mõni vangutab pead, et kas tõesti piirkonniti on veel eraldi kindamustrid ja kas pole vahet, mis sa sinna kinda peale kood. Kui hakkan natukene selgitama, et mis toimub kindakudumise maailmas, mis probleemid kerkivad üles, mida arutletakse, kuhupoole püüeldakse,  siis tekitab see hämmingut. See on nagu väike omaette maailm ja kui tekivad kirglikud arutelud, nagu seda  oli paar nädalat tagasi, siis see meenutab kõrvalvaatajale kui tormi veeklaasis.

Lastele kudus vanaema alati villaseid kindaid ja sõrmikuid. Mäletan, et need olid alati mustrilised. Mälestuseks on jäänud üks kindapaarike.
Olen kindel, et teemal” vana vs uus” tekivad vaidlused nii mitmeski valdkonnas, näites ehitusfoorumites, kus samuti üritatakse vanu traditsioone tuua üle kaasaegsesse ehituskunsti. Kuidas see õnnestuks aga sedasi, et ei rikutaks mitmesajaaastaseid tavasid, mille üle me eestlased ju tegelikult uhked oleme. Meil on paljustki, mida eurooplastel tänu linnastumisele ammu pole. 

Sellele, et säiliks rahvakultuur, tuleb sellele teemale rohkem tähelepanu pöörata. Pelgalt rahvarõivad ja üksikud rahvamustrid trükituna toodetele ei ole veel pärandikultuuri edasiviimine. Arvan, et rohkem võiksid just sõna võtta need teadjad-targad, kes igapäevaselt puutuvad kokku kõige hea ja vanaga. Näitama ja demonstreerima, et vana uues kuues on vägagi ilus, rõhutama, et see on just sobilik asendama tänapäeva kitši ja hiina rämpsu. Just läbi ilu võiks inimesi nakatada rohkem käsitööd tegema. Kirikindaid näiteks kuduma.

Suvel käisin külas tädil, kes mind ilmselt nakataski kudumispisikuga. Kahjuks ei olnud tal enam ühtegi paari kindaid alles ja ta tõdes, et pole ammu vardaid kätte võtnud - lapsed ja lapselapsed ei taha kootud kindaid. Hiljem nägin õues kurbi kindaid, kes ilmselt kevadest saadik ootasid omanikke. Need nagu tõestasid veelkord, et vanast ja heast kootud villasest kindast peetakse nii vähe lugu. Miskipärast eelistatakse poe sünteetilisi kindaid...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar