Lehed

laupäev, 30. juuni 2012

Aia lillepostament

Kuigi linnakujunduses tehakse võimsaid lilleansambleid, ei oleks ise selle pealegi tulnud, et ka koduaias võiks midagi taolist ehtida aianurka, kus on igav ja kuhu peenart pole võimalik teha.

Idee oma koduaeda lillepostament teha sain õelt, kellel oli ammu sinna lilled istutatud ja need õitsesid suure vahuna. Et veelgi julgem ja toretsevam välja näha, pani õde sinna isevalmistatud keraamilistest pallidest kaunistuse. Sellised kaunistused on üleüldse väga moes Saksamaal ja neid võib leida aia- ning kodutarvete kauplustest. Kuna aiad on enamjaolt väikseformaadilised, siis torgatakse need kaunistused sageli otse lillepeenardesse. Aga nad on ilusad, sest lõppkokkuvõttes ei riiva nad silma, vaid tõstavad lillede ilu.

Mulle meeldib ka välismaal piiluda, mida pakuvad teise ringi poed. Saksamaal on hinnad sõbralikud - kui kasutatud kraam, siis hind olgu madal. Eriti meeldiv oli see, et sain ühe välja valitud klaaspalli kingituseks. Kes teab, võib-olla see on neil nii kombeks aga võib-olla ka seepärast, et olime välismaalased. Selles saksa mõistes väikelinnas väga palju välisturisti ei kohta, pigem ikka siseturiste. Üldiselt, oli väga meeldiv ja see andis omakorda tõuke idee küpsemisele.

Klaaskuulile kaaslaseks sain õelt veel ühe keraamilise palli, mille akrüülvärvidega värvisin üle.


Nüüd jäi veel potid teineteise otsa tõsta ja need ära tugevdada metallvardaga, lilled mulda istutada ja valmis. Mõne nädala pärast kosuvad taimed ja hakkavad ka üle ääre looklema. Ise jäin rahule, sest väravast sisse tulles on see esimene rõõmus värvilaik.






Mosaiigist õlilamp

Õega on meil hea tava, et kui teineteisele külla tuleme, siis peame teineteisele ka mingi kingi tegema. Ikka oma kätega.

Seekord valmistas õde mulle vahva õlilambi, piisavalt suure, et õhtul terrassi valgustada.

Mosaiigikivid olid klaasist ja ostetud ehituspoest, kus müüakse neid mattidena.








teisipäev, 26. juuni 2012

Kirju-mirju potšo

Ei teagi, kas selline ilm on hea - piisavalt jahe ja sajab pidevalt. See eest pole palav ja kastma ei pea, aga siiski! Tahaks rohkem päikest! Rohkem valgust!

Juunis sain valmis ehtsa maavillase pontšo, mille tellis minult neli aastat tagasi õde. Siis ta mainis, et õhtuti õues istudes tahaks midagi peale visata, et tuul seljale ei käiks. Nujah, aega ta võttis, aga vähemalt töö poolikuks ei jäänud.

Pontšo tuli kirju, sest siis kui alustasin heegeldamist, andis selleks mulle lõnga tädi, kes ise kasvatab lambaid. Kuid siis jäi lõnga puudu ja teise satsi tokid olid veidike teise alatooniga. Aga sedavõrd vahvam tuli - kohati natuke tumedam, kohati natuke heledam.



Kuna pontšo tuli piisavalt pikk, siis saab seda ka edukalt tekina kasutada. Mind sügelema ei ajanud, kuna pole tundlik lambavilla suhtes.

pühapäev, 24. juuni 2012

Kirju pilgupüüdja aias


Õiteilule aias peaks ruumi jätkuma ka isemeisterdatud asjadele. Leidsin ühest Saksa hobikauplusest väga palju erinevaid papist välja saetud kujukesi. Need on dekoratiivelemendid, mida oma soovil saab sisekujunduses ära kasutada. Ühes ajakirjas oli isegi näidis, kuidas neist teha seinamaali .


Kuna mulle meedlib värvidega dekoreerida, siis hakkas mõte selles suunas jooksma, et tahtsin neist detailidest teha midagi rippuvat ja hästi pikka. Lõpuks, kui kõik detailid said maalitud ja suurte pärlitega ühendatud, valmis sellest kirju pilgupüüdja, mis vaikselt tuule käes kõigub.