neljapäev, 20. juuli 2017

Täiesti pöörane heegeldamine


Kas te teadsite, kus asub Putka, kus saab tundide kaupa lihtsalt heegeldada ja heegeldada?

 
Ei mingeid mustreid, ei mingit korrapärasust. Kõksti, lõng katki, uus lõng ja uued vigurid.



See kõik on Harjumaal Andineemes, kohas, mis meenutab nagu kauget maad - meri, ilus pikk liivarand, palmide asemel üksikud männid.


Ja seal ongi see Putka, mis pakub külastajatele kuumal ilmal jäätist ja täidab toiduga ujujate kõhtu.


Majaperenaine on Marianne Seiman, tema tööd on netis leitavad Crochet by MarianneS nime all. Need on värvikad, pöörased, lahedad ja sobivad suurepäraselt julge inimese garderoobi.




Kuna tema kirg on heegeldamine, siis soovis ta edasi anda oma teadmisi - tule ja heegelda. Midagi selle eest välja käima ei pea, ainult kõik, mis teed jääb Putkasse. Külm suvi on ja hoone on vaja ära soojustada.



Kel huvi ka mõnusasti aega veeta, siis tasub käia Marianne FB Crochet by MarianneS lehel (sealt ka pärit osad töödenäidised) ja jälgida infot, mida ta parajasti seal teeb. 

Enamasti on ta kohal ja võtab  lahkelt käsitööhuvilisi vastu.



Täna me oleme jälle platsis!

laupäev, 15. juuli 2017

Isetehtud tahvel-võtmehoidja


Mitte segada! Olen aias!


Vahvad tahvlid meisterdasime Läsna rahvamajas ja neid on nüüd hea kodus käiku lasta.

Puidust plaadi ülemise osa võõpsasime tahvlivärviga üle ja alumise osa jätsime riputuskonksude jaoks.

Hea võtmed virna visata, jätta tahvlikesele teade ja kaduda näiteks aeda oma lemmiklillede vahele.



Riputusaasaks kasutasime jämedamat naturaalset köit ja kaunistamisel võtsime appi salvrätikud.

Kleepisime ühe näpitsa ka, kuhu saab panna kriit hoiule või hoopiski kinnitada mõni ülioluline teade.










reede, 14. juuli 2017

Kaltsudest lillepostament


Facebooki aiaelu foorumis lahatakse igasuguseid teemasid ja aeg-ajalt visatakse letti huvitavaid meisterdamisi.

See betooni ja kangaga lillepottide valmistamine pole enam ammugi midagi uut. Mina nägin seda esmakordselt aastaid tagasi rootslaste betoonimeisterdajate foorumis. Seal tundusid need nii hirmuäratavad - teravate otstega ja ei ahvatlenud meisterdama.


Ükskord keegi postitas aiaelu foorumis oma töid ja siis üks proua ütles, et teda ka häirivad need teravikud ja et tema teeks ilusad ümmargused ümbrispotid.

Sealt siis tekkiski kohe mul mõte, et teeks ka suured ilusad ümmargused lillepotid, millest saaks astmelist lillepostamenti teha.

Kõige parema inspiratsiooni sain siit VIDEOST

Kangaks kasutasin ühte vana villast tekki, mis ootas ammu ära viskamist. Suure madala poti aluseks kasutasin autoratast. Et keskkoht ära ei vajuks, panin sinna ühe pooliku fiboploki. See nakkus tsemendiga ja oli hiljem aluseks järgmisele astmele.

Ülemise, kõrgema poti, vormiks kasutasin suurt pesukaussi.



Mina ei hakanud mingeid segusid ise meisterdama - võtsin tsemendi ja vee ning segasin hapukooretaoliseks massiks ja valmis. Märja lapitooriku kastisin segu sisse ja tõmbasin vormi peale.

Paar päeva kuivas, siis kastsin seest betoonipiimaga üle. Peale paari päeva kuivamist muutus see kõik kivikõvaks ja võõpasin punase valmisvärviga üle. See on ilmastikukindel.

Kui kaua selline postament vastu peab, ei oska öelda. Katsetan. Et see on väga odav projekt, siis pole kahju ka kui see paari aastaga ära laguneb.

Tsemendist, mis üle jäi, valasin kaks lindude jooginõu, kus kasutasin rabarberilehte.



Uued peenrad tahavad veel rohelisemaks minemist, kuid usun, et selline vallatu postament sobib julge inimese aeda küll.
 

esmaspäev, 10. juuli 2017

Roosidega must jakk


Tegemist on musta teksajakiga, mis on mõeldud lühemat kasvu inimesele. Alguses vaatasin, et väga imelik pikkus, kuid jätsin nii nagu oli ja ei hakanud pitsiga pikendama.



Hiljem proovis seda üks klient ja talle sobis see ideaalselt.

Kuna must või õigemini tumehall, on neutraalne, siis tegelikkuses oleks võinud ükskõik mis värvi pitsiga tuunida, sest kõik oleks sobinud.

Jäin seekord musta pitsi ja pärlite juurde. Aksenti lisasin kullakaspruuni narmaspitsi ja roosidega.







Kerge värvitöö kriidivärvidega


Suvel on õues mõnus värvidega mässata. Seekord katsetasin nõukaaegsete toolide peal kriidivärvidega mängimist.


Kokku valmis projekti käigus kolm tooli nagu kolm õde, aga ühe tooli põhi on jäädavalt kadunud, seega ei saanud seda lõplikult kokku panna.

Proovisin toolide peal erinevaid värvimisviise, kumbagi lahti ei lammutanud ja värvisin ühes tükis ära. Need toolid ei ole seda väärt, et neid väga restaureerida, kuid uut ja värskemat ilmet võib neile anda küll.

Kahjuks ei saa kriidivärviga projekte lugeda odavateks, sest kui teha ägedaid värvilisi toole, siis kulub natuke rohkem raha kui tavalise mööblivärvi peale. Seega tasub ette võtta mitu mööblitükki, et selline ülevõõpamine oleks kasulik.


Kasutasin kahte värvi: firma Annie Sloani Chalk Painti värvitooni Old white ja Versailles (rohekas) ning firma Shjerningi Art Vintage 7570 Dusty Rose. Annie Sloani ostsin esinduspoest ja Shjerningi kriidivärve müüb Värvikeskus, need on 250 ml topsikutes ja maksavad 7 eurot. Annie Sloani üheliitrine värv on üle 28 euro.


Esimese tooli puhul puhastasin ja lihvisin liivapaberiga kogu pinna üle. Siis värvisin roosa värviga üle. Lasin kuivada ja seejärel pintseldasin vaba käega rohelist ja valget värvi.


 

Teise ja kolmanda tooli tegin lapiga lihtsalt puhtaks. Ma ei lihvinud ja kandsin valge värvi otse pruuni tooli peale. Üllatuseks ei hakanud pruun peits, või teab mis materjaliga tool viimistletud oli, läbi imbuma valgest värvist. Seda on juhtunud teiste nõukaaegsete mööblitükkidega, kus tuleb kasutada kruntvärvi, mis lukustab peitsi.

Valget värvi kandsin teisele toolile kaks korda ja siis pintseldasin nii rohelist kui roosat värvi peale.


Pintsli kohta nii palju, et see polnud nimetatud firmade kallis töövahend, vaid tavaline ehituspoest ostetud ümmargune pintsel. See töötas väga hästi.

Lõpuks tegin toolidele kaunistused - lõikasin salvrätikust motiivid ja kinnitasin lakiga tooli kõige katkistemate osade peale (seljatoe servad).

Käisin liivapaberiga kõik tooliservad üle ning siit-sealt lihvisin värvi maha, et saavutada kulunud ilme.

Peale kuivamist vahatasin toolid Annie Sloani läbipaistva mööblivahaga (0,5 liitrit 16,90).






Seega, lõpptulemus jäi mõlema värvimise puhul samaks ja ka aega kulus peaaegu ühepalju.

Miks julgesin kanda kriidivärvi otse puhastamata mööbli peale? Seepärast, et Annie Sloan reklaamibki oma värve kui kõrgtasemelisi kriidivärve, mida võib otse lihvimata pinnale kanda. Youtubes on väga palju sellekohaseid videosid, kus sedasi tehakse. Võtsin katsetamiseks odava tooli, et veenduda reklaamis. Jah, see on nii, kuid see ei pruugi kehtida iga mööblitüki kohta ja alati tuleb kaaluda kuidas värvimistööd alustada ja mis vahendeid kasutada.