teisipäev, 26. juuli 2016

Milleks pulma pulmaküünal?


Pulmi on erinevaid. Osadesse tellitakse täiskomplekt erinevaid asju: lipp, pokaalid, album, küünlad jne. Sõltuvalt sellest, kuidas on pulm üles ehitatud ja mis noorpaaril või pulmaisal plaanis on.


Väga levinud on pulmaküünla või -laterna süütamine peo ajal. Mõni on küsinud, et milleks on vaja pulma küünalt. Ei olegi vaja, kuid paljudele meeldib see mõte, et alguses süütavad selle pulmas ja siis kui kooselul täitub taas aastake, pannakse küünal jälle põlema. Et see on nagu traditsioon, kus tähistatakse seda päeva ning koos mõeldakse ilusatele hetkedele.


Öeldakse, et pulmapäeval sünnib uus perekond ja uus kodu. Pulmaküünla süütamise rituaali juures on tähtis tuli, mis on sümboliks kodusoojusele, armastusele ja turvalisusele. Tuli on ka nagu majakas, mis näitab teed kuspool on kodu ja kuhupoole tuleb hoida. Kus on alati soojust, armastust ning kus ootab sind perekond.

pühapäev, 24. juuli 2016

Kuhu tasub minna: Mädapea mõisa kaunis floksiaed


Selle aasta avatud talude külastuse otsustasime esialgu teha Tartumaal, kuid lõpuks leidsime, et seal polnud ühtegi nii põnevat kohta või mõisa, et võtta ette pikk ringsõit. Seega, otsustasime selle päeva veeta siiski Lääne-Virumaal ja vaadata kohti, mis sel aastal oli esmakordselt külastajatele avatud või kus jäi eelmisel aastal ajapuuduse tõttu käimata.

Ka seekord sai külastada ainult käputäis kohti, sest igal pool oli vaatamist ja aeg lendas kiiresti. Oli kohti, kus töö käis ja vaadata oli palju, aga oli ka kohti, kus polnudki nagu vaadata midagi või oli suhteliselt räpane, nii et loomadest hakkas niinii kahju, et kibedus tuli hinge.


Kui eelmise aastal leidsin, et oma iluga üllatas Rägavere mõis, mis avas külastajatele muidu kinnised uksed, siis see aasta annaksin viis pluss Mädapea mõisa rahvale. Nii suur töö oli tehtud, et külastajate silma nuumata aiailuga.

Mõis ise asub Rakvere linna lähedal, kuid on igapäevaselt külastajatele suletud. Tean, et mõisaproua on aktiivne inimene ja mingi tegevus seal kogu aeg toimub. Seltsielu või midagi taolist. Mõisas on palju kunsti, kuis seekord ei suunatud külalised mitte ruumidesse, vaid aeda, kus põhirõhk oli floksidel.


Nagu ma ütlesin, oli aed külaliste tulekuks hoolikalt ette valmistatud. Kõik oli tõepoolest tipp topp puhas, niidetud ja rohitud. Ütleks kohe, et vägaväga puhas.

 

Aed on maitsekalt kujundatud erinevate saarekestena, kus võis näha suuri floksidemassiive, kui ka teemakohaseid saarekesi. Näiteks väike veesilm oli kujundatud erinevate taimedega, mis väga hästi sobisid omavahel.



Kuna tegemist on ikkagi suure maa-alaga, kus saab mõnusasti jalutada, lugeda taimede nimesilte, mõtiskleda ja ahhetada mõne lilleilu üle, siis võis aias leida palju hubaseid istekohti ja lehtlaid. Ikka, et korra maha istuda ja vaadata ning nautida ümbrust.




Mõisaproua tegi päevas mitmeid ringkäike, kus tutvustas lähemalt oma kollektsioonaeda. Ta selgitas ka, et aias on väga palju taaskasutatud mõisa renoveerimise juures tekkinud ehitusjääke. Näiteks vanaaegsed, omal ajal spetsiaalsed valatud katusekivid, ei rännanud mitte prügimäele, vaid kõik kõrgemad peenraääred olid nendega ära ääristatud ning kus sammal ennast juba mõnusasti tundis.


Tunti veel huvi, kuidas ja miks on tal paekivist postid aias. Need on ikka dekoratiivelemendid ja kui algselt lasi ta ühe laduda ühel asjamehel, siis tekkis veel huvilisi, kes ka tahtsid ära õppida kiviladumise. Nii tekkisidki aeda paekivist sambad, mille vahele susati väga omapäraseid kive. Ühte sammast nimetati roosisambaks, sest kivid olid kõik omamoodi seespoolt kumerad ja säbrulised ning meenutasid lille.


Avatud päeva raames oli põhirõhk floksidel, sest neid oli aias ikka kümneid ja kümneid sorte. Mõisaproua tegeleb pikemat aega erinevate huvitavate sortide toomisega Venemaalt, kus ta ise neid edasi paljundab ning kohandab Eesti kliimaga. Koha pealt sai osta väga haruldase värvitooniga lilli, kuid ta võttis vastu ka tellimusi, mille ta sügiseks täidab.


Kes korra sai maitse suhu Mädapea mõisast, see peab edaspidigi jälgima, mis tegemised seal plaanis on. Reklaamleheke tutvustas, et augusti esimese nädalavahetusel toimub kahel päeval ikka üritused, mis on ikka pühendatud floksidele. Kohal on oma loenguga kuulus floksiaretaja Venemaal, lisaks aiakontserdid ja muud tegevused. Neil päevil saab külastada ka mõisaruume.
 

Olen alati öelnud, et tore on käia ilusates kohtades. Sellest ei tule mitte masendus peale, et endal pole, vaid vastupidi, tuleb selline tööisu peale ja motivatsioon kohe tõuseb. Ilus on ju olla ilusas kohas!

teisipäev, 19. juuli 2016

Väärikas rahakaart pulmadeks

Pulmahooaeg on täies hoos, kes teeb viimaseid ettevalmistusi, et abieluranda sõuda, kes aga muretseb, mida pidusse selga panna.

Pulmakingitustega on nüüdseks lihtne - see peab mahtuma ümbrikusse. Ehk teisisõnu, see "ümbrik" võiks olla viisakas ja anda tõepoolest kingi mõõdu välja.

Ateljees on valminud mõned rahakaardid koos karbiga, mis on ka saadaval. Kaart on mõõdus 15x20 cm ja selle sees on rahatasku, lisaks pärlmutterpaberist vaheleht, kuhu saab head soovid kirja panna. Karp on kaunistatud nagu kaartki ja vooderdatud siidi- või krepppaberiga.

Kaarte saab tellida vastavalt vajadusele, näiteks saab teha pulmavärvi lilli, juurde saab lisada pruutpaari nimed ja kuupäeva, kaardi sisse saab kirjutada luuletuse.

Huvi korra palun kirjuta: leekpea@hotmail.com





pühapäev, 17. juuli 2016

Kriidivärvid rõõmustavad meisterdajaid


Firma Marabu paiskas turule tuubides kriidivärvid, mis teevad head meelt neile, kes armastavad meisterdada ja asju uuendada. Või vastupidi, tahavad asjadele veelgi vanema välimuse anda. Eestisse hakkas neid värve tooma Vunder Skizze, mille kaudu jõuab see värv ka paljudesse hobikauplustesse.


Kuigi Eestis on saada vähemalt viie erineva firma kriidivärvi, siis Marabu eeliseks on, et need on müügil väiksemas koguses, mis teeb hinna ka suhteliselt vastuvõetavaks. Näiteks maailmakuulsa Annie Sloani üheliitrise värvipurgi hind küündib  30 euroni. Kuigi jah, neid on ka väiksemas pakendis, on siiski tuubis värvi hoidmine ja kasutamine kõige mõnusam.

Mis teeb siis kriidivärvi paremaks kui tavavärvi? Seda on väga mõnus tööle peale kanda ja töödelda. Aluspinda ei pea üldjuhul töötlema ega ette valmistama. Minu õde katsetas, et mis efekt tekib kui musta akrüülvärvi peale kanda valget kriidivärvi ning seda hiljem maha lihvida.

Selleks projektiks soetas puukarbikese taaskasutuspoest. Et kui nässu läheb, siis pole lugu.


Esmalt värviski ta karbi mustaks, kuid pildialuse pinna värvis valgeks. Valge toob ükskõik mis pildi mustripinna tugevalt esile.


Peale põhjalikku kuivamist, kandis ta karbi kaanele eelnevalt parajaks lõigatud pildi. Tema kasutas prinditud pildi peale kandmiseks Marabu siirdemeediumi, millest üsna pea ka uue postituse teen. Pilti võib väga edukalt peale kanda dekupaažhi abil.


Kui pilt on kenasti ära kuivanud, siis tuleb kogu musta värvi pind üle katta valge kriidivärviga. Nüüd tuleb samamoodi nagu mustale värvile anda pisut aega kuivamiseks või siis protsessi kiirendamiseks kasutada fööni.


Nüüd tuleb appi võtta peeneteraline liivapaber ja õrnalt nühkida karbi servadest ning nurkadest valge värv maha.  Kõike seda tuleb teha kerge liigutusega ja alguses pigem vähem kui suure hooga värv maha kratsida.


Lõpetuseks tuleb kriidivärv katta läbipaistva vahaga. Kuna meil seda võtta polnud, siis lakkisime veepõhjalise lakiga. Kriidivärviga värvitud eset tuleb alati katta kaitsevahendiga, sest see on poorne ja imab vett ning mustust endasse. Ja veel. Kui vesi satub vahaga katmata pinnale, siis võib juhtuda, et värv lahustub pinnalt. Seega pidage meeles, et kriidivärvi juurde kuulub alati korralik lõppviimistlus.



teisipäev, 12. juuli 2016

Mida teha kui samasugune kleit tuleb vastu?


Alles hiljuti viskasid raadio hommikuprogrammi mehed nalja juhtumi üle, kus riigitelevisoonis juhtus kahel naisajakirjanikul olema eetris ühesugused kleidid. Kogemata. Nad küll tõdesid, et oli ilus kleidivalik, kuid pigem aasisid selle üle, et kuidas on võimalik nii suure kaubavaliku seast valida kaks ühesugust kleiti.

Mina muidugi tean. Eestlased on suhteliselt truud oma kvaliteetsetele rõivabrändidele ja nii tehakse valik enamasti ühtedest ja samadest poodidest. Ükskord oli teleris näha kuidas üks õmblusfirma kasutas ühel hooajal taftkangast ja naistel oli seljas samast riidest küll seelikuid, küll kleite. See ei olnud ilus.


Pääsetee sellistest apsakatest on soetada omale rätsepa- või disainerriided. Kui mõni arvab, et see on väga kallis, siis ega see nii kõrge hind ka pole originaalsuse ja ainuomasuse eest. Pigem on poeriietel, mis tuleb masstoodanguna, sageli küsitavalt kõrge hind.



Kui ma vaatan Rakvere disaineri Monika Uldrichi loodud Monerili rõivakollektsiooni, siis mõtlen, et selliseid riideid ei saa eal mitte kusagilt. Tal on nii kindel oma upcycled/recycled (taaskasutus) rõivastiil, mida on näha erinevate hooajariiete peal. Ühes postituses ma kirjutasin juba korra, kuidas ta järsku tuli ilmarahva ette moedemonstratsiooniga ja tekitas oma riiete vastu nii suurt huvi.



Siis jäigi nii paljudel õhku küsimus, et tahan ka, kust saaks? Nüüd võttis Monika käsile idee ja ta teeb oma ateljee avatud päeva. Juba sellel neljapäeval. See toimub Rakveres Tallinna tänaval Kurva Kodu esimesel korrusel, kus kõik on õdusalt sisustatud ja riided huvilistele laiali laotatud. Ise ta on ka terve päev kohal ning kella 18.30 ajal teeb väikese rõivaesitluse. Siis räägib ta ka oma taustast, materjalivalikust ja kust saab inspiratsiooni.




Kogu üritus saab olema salongistiilis, külla oodatakse kõiki ja kaasa võib haarata ka sõbranna. Külalistele pakutakse kohvi ja kooki.



Kui keegi leiab, et see stiil talle hästi istub, aga pole parajas suuruses rõivast, siis disainer võtab koha peal ka mõõdud ja saab tellimuse esitada.





pühapäev, 10. juuli 2016

Imeline küünipulm


Ahh, kogesin nädalavahetusel tõeliselt ilusat maalähedast pulma. Mu kallis kursaõde Karolina kõrgkoolipäevilt võttis ette sammu astuda abiellu.

Ettevalmistustega pulmaks alustas ta ammu, ma isegi ei mäleta, kas mitte eelmisel suvel ei maininud ta esmalt, et broneeriksin omale järgmise aasta 9. juuli ära. Tal oli kindel soov teha küünipulm, mis oleks lihtne ja täis vanaaegset hõngu. Ja mida aeg lähemale pulmale, seda sagedamini ta jagas oma mõtteid mida ta kõike ta kujunduse osas tahaks teha.


Ega ma lõpuni ei kujutanudki ette kui äge see kõik tegelikkuses jääb. Raplamaal on suur küün, kus armastatakse pulmi pidada, kuid ma arvan, et just Karolina ideed ja kuldsed käed muutsid suure ruumi soojaks ja samas ka pidulikuks.
 


Igal pool oli heinapakke ja viidad ikka juures. Isegi suitsunurk oli eraldi ära tähistatud, mis andis sigaretitõmbajatele vihje, kus kõige parem tubakat kimuda on. Ühtlasi anti sellega märku, et sees suitsu ei tehta. Tänapäeval vist ei tehta enam mitte kusagil ruumides sees suitsu. See on ka tore, sest pika peo lõpus kipub ikka teatud seltskond "staadiumisse" jõudma ning siis tehakse enesele teadmata rumalusi. Ei tea aga miks tuleb silme ette kartulisalatikaussi torgatud koniots... mees vist rääkis...




Ukse juures sai külaline loovutada kingituse, mis pidi mahtuma ümbrikusse ning sissepääsupiletiks oli loteriipilet. Loodame, et viimaseid on tore kratsida ja sülle kukub ka korralik summa :)


Kuna külalisi oli üksjagu, siis segaduse vältimiseks oli ukse juures kenasti lauaplaan, kus igaüks vaatas oma istumiskohta. Inimesed olid jagatud selle järgi kui tuttavad omavahel oldi, ega polnud kasutatud seda taktikat "et segame parema tutvuse sobitamiseks grupid ära".


Algusest peale oli teada, et kõik saab sisekujunduses olema lihtne ja maalähedane. Ka paluti külalistelt tuua kingituses põllulilli, et täiendada interjööris juba olemasolevaid lillekompositsioone. Väga meeldis vanade rataste ära kasutamine.





Väljas olev ratas oli lõpuks pildistamise lemmikobjekt, sest selle juures ja seljas tehti palju üksik- kui ka grupifotosid.


Küünlad, küünlad, küünlad - neid oli palju ja neid põles kõikjal. Mida pimedamaks läks, seda rohkem oli märgata, et neid oli igal pool. Nii ilus.


 

Et teen ise ka pulmadeks ninninänni, siis on vahel küsitud, et kuidas jäädvustada külaliste nimed. Karolina leidis sellise lahenduse, et palus oma väiksel sugulasel joonistada puu, kuhu külalised pidid templivärvi abil sõrmejäljed jätma.


Lapsed värvisid puu kohe alguses rõõmsameelseks, mida hiljem kaunistasid paarikeste pöidlajälgedest moodustatud südamekesed, kuhu oli nimed juurde lisatud. Aastaid hiljem on hea vaadata, kes täpselt pulmast osa võttis.


Ürituse üheks kordaminevaks faktoriks on hea ilm. Paraku see nii on, sest kui vihma ei kalla, siis on pidulistel tuju kohe parem. Ja nagu pruutpaar kutsele kirjutas, oli neil ilmataadiga kokkulepe saavutatud. Nii ka läks. Kogu päev paistis päike ja külvas mõnusat soojust. Tänu sellele sai jalga puhata ukse juures olevas voodis ning silmata originaalset pulmaautot.




Nüüdseks on kõik läbi ja värsked kaasad ohkavad kergendatult - suur töö ja vaev ning muretsemine on seljataga. Aga tänu sellele, et mõeldi külaliste heaolule nii palju, oli pulm nii tore, nooruslik, soe ja armas.


Aitäh Karolinale ja Jürile!