esmaspäev, 27. juuni 2016

Värvimängud valgetel tennistel


Poodides on tekstiilivärve ammu saada, kuid neid tuli vedeldada, et saaks kangastele pihustada.

Nüüd on juba mõnda aega müügil Marabu Fashion spray värvid, millega on väga mugav dekoreerida ükskõik missuguseid rõivaid. Ka jalanõusid, nii valgeid kui ka musti.

Meie katsetasime ühes Rakvere kontoritarvete poes valgete tenniste tuunimist. Abiks oligi ainult värv, šabloon ja peamiselt valged tennised.



Ilusa  šablooni abil saab erinevaid toone kokku miksides päris lahedad tennad. Ole vaid julge ning pihusta. Tuleb vaid hästi hoolikalt tennise servad ja kõik need kohad, mis ei tohi värviseks saada, kinni katta. Paraku ei või iial teada kuhu algaja käega võib värv lennata.



Pihustamisel tasub ennem teha väike proovitöö ja katsetada erinevaid kaugusi. Õpetaja hoiatas, et silmaauku ei laseks :)


Veel sai õpetaja tennistelt snitti, kuidas värvide abil saab väikese täienduse abil tõsta mustrit ehk saab peale joonistades hoopis teise mulje luua.


Või hoopis pärlikestega katta.


Kuna tennised pole eriti kallid ja need on väga moes, siis see projekt on mõnus tegevus kambaga koos meisterdamiseks. Siis saab osta erinevaid värve ja teha õige kirjud jalanõud. Ka lastele on see jõukohane, sest peale pihustamise ja šabloonide kleepimise muud oskust pole vaja.




reede, 24. juuni 2016

Vanamuti kardinast laualina


See on üks kerge suvine õmblusprojekt, kus pole vaja erilisi materjale. Laualina, mis läheb õue laua peale, ei tohi olla hinnalisest kangast, sest peab vastu pidama ketšupiplekkidele ja ka vihmasabinale. Ning kui see päris hukka läheb, siis  - head aega! :)

Väljend vanamuti kardin, tuli ükskord vanema tütre suust, kui ta oma äsja remondiga alustavas korteris koristustööd tegi ja leidis ühe räämas tüllkardina. Mina krabasin selle endale, sest teadsin, et seda läheb kunagi kindlasti vaja, meisterdamiseks või kes teab milleks veel. Lisaks on palju sisekujunduspiltidelt nähtud, kuidas vintage interjööri kujundamisel armastatakse tüllkardin lihtsalt lauale lina asemel visata.

Kunagi sain kohalikust kaltsukast paraja portsu romantilises stiilis uusi kangatükke- ja juppe. Kahmasin kõik endale, sest ühe tüki hind ei küündinud isegi euroni. Üks ruuduline kangatükk, mis mulle väga meeldis, oli kahjuks sellises mõõdus, et köögilauale ei sobinud. Ka jäi "kukekaks" terrassi laua jaoks ehk liiga vähe kangast jäi üle ääre.

Appi tuli vanamuti tüllkardin, millest tegin pitskandi. Nüüd vaatan, et oleks võinud lausa satsi teha, materjali ju jagus. Alguses ei planeerinud pitsikangast isegi ääristada, sest siis oleks jäänud selline lihtne robustne narmendav välimus, mis oleks õue hästi sobinud. Kuna äärestusmasin oli just käepärast, siis lasin servad siiski üle.


Siis turgatas pähe, et tahaks lina peale midagi tekstiilitrükis valge värviga teha, et kõik lõpuks omavahel kokku sobiks. Oleks tahtnud teha hiina kapsaga mustrit, kuid kuna ühtegi könti kodus polnud, siis tuli appi võtta tempel. Hiina kapsaga oleks muidugi ägedad roosid tulnud ja need oleksid kui kümnesse sobinud (vt kuidas neid teha).


Värvina kasutasin tavalist akrüülvärvi, sest see peab väga edukalt pesule vastu. Järgi proovitud. Kel on valget tekstiilivärvi, siis see on kõige suurepärasem.



Selline ta sai- Lihtne ja ei midagi erilist, kuid samas vajalik, et tekitada mõnusat tunnet, kui laua ümber istuda.



teisipäev, 21. juuni 2016

Kuidas kanda prinditud pilti esemele?


Ideaalne võimalus selleks on kas fotomeedium, siirdemeedium või fototransfeer, see on üks ja sama. Kui mina tellisin seda vahendit kevadel veel välismaalt, sest meil sellist polnud saada, siis nüüd jõudis Saksa firma Marabu siirdemeedium Chalky-Chic ka meie hobikaupu müüvatesse kauplustesse.
 

Foto ülekandmiseks puidule läheb vaja:
- puidust eset (kandik, puulaud või mõni muu ese)
- laserprinteriga prinditud pilti
- valget akrüülvärvi
- veekindlat lakki
- pintslit
- veenõu
- liivapaberit


Mina kaunistasin kahe-kohvitassi-kandiku, lisaks kaks puidust alust, mis käib tasside alla.

Esmalt tuleb kandik valge akrüülvärviga ära värvida. Värvi saab peale kanda ka švammiga, millega saab tupsutades isegi ühtlasema aluspinna. Kuna praegu on soe, siis värv kuivab kiiresti, kuid fööniga saab kaasa aidata, et kuivamine veelgi kiiremini toimuks.

Pildid, mida selles töös kasutada sobib, on ainult laserprinteriga prinditud. Nii ütleb ka fototransfeeri kasutusjuhend. Proovisin tindiprinteri pilti ja ütlen, et sellega tõesti ei õnnestunud - pilt läks laiali ja ei jäänud üldse kirgas.


Kes kasutab kirjadega pilte, siis tuleb meeles pidada, et foto või pilt peab olema peegelpildis.

Kui pilt on vastavalt soovile välja lõigatud, siis tuleb meediumiga katta puidust aluspind...


... ja foto.


Seejärel panna foto "nägu" alaspildi kandikule. Nüüd tuleb pilt siledaks hõõruda, et ei jääks õhumulle. Siinkohal on väga oluline, et üleliigne fototransfeer ei satuks pealispinna peale, isegi mitte servades. Kõik mis üle jääb, tuleb ettevaatlikult ära pühkida. Kui vahend on sattunud prinditud paberi pealispinnale, siis peale kuivamist moodustab see kileja kihi ja seda pole võimalik hiljem maha hõõruda.

Peale vahendi korralikku kuivamist (fööniga kaasa aidates on töö hiljemalt 10 min kuiv), algab üleliigse paberi maha hõõrumine.


Töö tuleb kasta kergelt märjaks või pihustipudelist vett piserdada. Märkate, kuidas paber läheb märjaks ja õrna sõrmeliigutusega tuleb kõik kihid maha rullida. See töö võib-olla tundub lõputu, kuid mida paremini saate paberi eemaldatud, seda ilusam pilt tuleb lõpuks paberikihi alt välja.


Kui tundub, et pilt on tuhm, siis pole vaja muretseda, sest viimislemisel toob lakk pildi kirkad värvid esile.


Nüüd vaja teha veel mõned värviparandused ja kes tahab tööle kulunud muljet anda, see võib liivapaberiga servad kergelt üle käia.



Lõpetuseks ongi vaja töö lakkida, esiteks tuleb siis pilt esile ja teiseks kaitseb see kogu tööd niiskuse eest ja seda on hiljem hõlbus puhastada.









pühapäev, 19. juuni 2016

Niiske ilmaga kaitseb kõige paremini teksajakk


Teksariie on teatavasti tugev ja vastupidav. Samuti on see mõnus kaitsja pisut jahedama ilma puhul.

Teksatagi pole moest kuhugi kadunud, kuid on aegasid, kus seda kantakse vahel rohkem, vahel vähem.

Ägedad on ka teksamantlid, mis väikese nüansi lisamisel muutub naiselikuks ja sobib kanda nii pükste kui kleidiga.

Käesolev jakk on saadaval, sobib väiksemat sorti naisele suuruses XS. Huvi korral võib kirjutada Leekpea Ateljee Facebooki või leekpea@hotmail.com









laupäev, 18. juuni 2016

Kiired kunstnikud - kuidas nad seda teevad?


Lugesin mõnda aega tagasi uudist Maria Simsonist, kes maalis uue luksushotelli jaoks poole aastaga 437 maali. Kas te kujutate tegelikult ette, kui suur on see kogus maale? Ta ise ütles ka, et pidi päevas tegema vähemalt kolm maali. Et maalis ööd kui päevad. Ma mõtlen, et kuidas on see võimalik, see on nagu konveieritöö. Aga kust saavad kiired kunstnikud inspiratsiooni ja jõudu?

Loomulikult sõltub kõik andekusest. Vanahärra Piccasso maalis ka oma elu lõpus vahel päevas mitu maali. Ta ütles, et kunst tungis temast välja. Nii suur tung ja vajadus oli kõik see paberile panna.

Eile õhtul tabas mind ka see tung haarata majapidamisest kõige suurem lõuend ja pintsel. Tahtsin midagi kiiresti ja suurelt teha - lilli, naisi või midagi muud õrna. Kuna käes on imeline pojengiaeg ja see lill ikka väga mulle meeldib, siis nii see jäigi - pojengid ja veidike võõramaine naine.




Kolm tundi ja maal oli valmis. Olin nii tühjaks pigistatud, et läksin tuikava peaga magama. Aga kui oleks pidanud veel kaks maali tegema? No ei tea... :)



pühapäev, 12. juuni 2016

MonEril tõi lavale tavatud riided


Reedel oli Rakveres käsitöökonverents Nutikas Käsitöö, mille lõpuosas oli kaks moedemonstratsiooni. Esimeses osas näitas oma rõivaste redisaini Monika Uldrich, keda võib nimetada "põrandaaluseks" disaineriks. Nimelt on tal Rakveres Kurva Kodu teisel korrusel ateljee, kus ta loob kaubamärgi MonEril nime all rõivaid. Seal on neid virnade ja stangede kaupa, mis kokku miksitud ning lahedasti kaunistatud. Käekiri on niivõrd omapärane ja originaalne, et kui mina esimest korda kõike seda ilu nägin, võttis lausa ahhetama.

Ise ta loomulikult ennast väga ei turunda ning teeb seda pigem enda rõõmuks. Nagu ta ütles, et tunneb mõnu loomeprotsessist, et kui see hakkab muutuma äriks ja kohustuseks, siis kaob kõik ilus ära.

Õnneks tõmbas käsitöökonverentsi peakorraldaja Monika oma MonEril´i rõivakollektsiooniga ürituserattasse ja soovitas oma töid ka teistele näidata. Pigem ikka seetõttu, et käsitöös saab taaskaustusega luua täiesti uusi ja väga omapäraseid rõivaid.

Mina sain modellikutse mõne kuu tagasi. Disainerile kirjutasin vastu, et kas ta on ära unustanud, mis mõõdus ma olen. Selle peale ma sain sugeda ja ütluse, et mul on lihtsalt paha tuju :) Võtsin mõned nädalad mõtlemisaegaja  otsustasin, et vaatan siiski riided üle, et ehk asi polegi nii hull. Ja nii ma sattusingi sinna õmblusateljeese. Esmamulje oli nagu oleks astunud suurde riidekappi. Ja ma ei liialda!

Moeetenduse päeval sai enne etteastet pisut mooritud, kuid kui aeg oli rõivaid ette näidata, siis polnud enam aega pabistada. Saalitäis rahvast, kes kõik armastavad ja peavad lugu käsitööst, huilgasid ja plaksutasid Monika disainitud riiete peale. Vastuvõtt oli väga soe ja kõik läks lepase reega.

Aitäh Monikale - oli nii vahva üritus ja tore kogemus! Endal tekkis taas soov ka õmblema hakata ja midagi kokku miksida riietest.

Fotojäädvustuse tegi Ain Liiva.