neljapäev, 28. veebruar 2013

Jääkidest uute küünalde valamine


Kui armastad küünlaid põletada, siis tuleb kõik jäägid ja jupid kindlasti kokku koguda, mitte ära visata. Need saab taas üles sulatada ja uued küünlad valada.

Mul on küünlajupideks spetsiaalselt valmis pandud tühjad koerakonservipurgid, sinna kogun niikaua kuniks see täis. Peale sulatust viskan minema, sest põhja jääb igasugu sodi nagu tahijupid või küünlakaunistused.


Seekord läks sulatusse kaks kogust, ühesse viskasin värvi andmiseks punaseid ja teisi musti rasvakriidijuppe. Kahjuks mustade kriitide lisamine ei andnud oodatud tulemust - tahenedes jäi küünal lõppuks halli värvi. Vormiks kasutasin jogurtitopse, sest tühja lahja alkohoolse joogi purke polnud kodus. Neisse valatuna oleks küünlad väga ilusa kuju saanud.


Küünaldele tahtsin ilusa valge värviga peale teha kaunistusi, kuid selgus, et Marabu firma küünlavärv jääb ära kuivades ikka väga lahja. Seega, kes tahavad vedela vahaga küünlaid maalida, valigu ikka Rayheri värvid. Need on mul järgi proovitud ja nendega on väga hea kaunistada.




pühapäev, 24. veebruar 2013

Tiffany vitraažist kass


Vitraaž on kindlasti üks kauneimaid klaasikunsti osi, mida tuntakse peamiselt maalitud või mosaiigist koosnevate akende järgi pühakodadel. Eestisse jõudsid vitraažid 13. sajandi paiku ning tänapäeval kasutatakse neid palju loomingulisemalt.


Kel võimalust proovigu kindlasti vitraaži valmistamist. See on küll aeganõudev, kuid tulemused on seda väärt. Algul soovitan planeerida sellist tööd, kus on vähem detaile (mina kahjuks eksisin siinkohal ja minu töös oli üle 20 pisidetaili). Kindlasti võiks see töö olla mõõtmetelt suurem, esiteks on klaasinoaga suuremaid ja voolujoonelisemaid tükke lihtsam lõigata ja teiseks on neid tükke hiljem lihvimismasina juures mõnusam käes hoida. 


Mis vahe on siis vitraažil ja Tiffany vitraažil? 
Klassikalises vitraažis ühendatakse erinevad klaasitükid H-kujulise tinaprofiiliga ja joodetakse kokku. Nii valmibki taies viisil, nagu neid on tehtud sajandeid. Tiffany vitraažis ühendatakse erinevad klaasitükid vask-fooliumiga ja joodetakse tinaga. Tulemuseks on väga tundliku joonega elegantne vitraaž.


Igasugused ruumid saab muuta läbi värvilise klaasi langeva valguse õdusamaks ning tujuküllasemaks. Vitraazid on ühtmoodi soojad ja kodused ja lõpuks ei pea nad üldse akna ees olemagi – vitraaž valgustatud seinaorva ees annab sama elamuse.


reede, 22. veebruar 2013

Soome lillekindad


Arvan, et pole ühtegi eestimaalast, keda viimasel ajal otsesel või kaudsel viisil need viirusnakkushaigused pole puudutanud. Nii õnnestus ka mul vedeleda üks nädalake kodus. Aga ega see nüüd nii vahva ka polnud, igav hakkas, sest aju ei tooda haiguse ajal õnnehormoone, mis toodab omakorda tahet midagi teha.

Peagi losutamisest väsinud hakkasin kuduma. Õigemini lappasin ühte vahvat raamatut nagu "Maailma rahvaste kudumiskunst", mis on minu meelest väga kift raamat. See sisaldab hästi palju erinevate maade traditsioonilisi kudumismustreid ja näiteid. Mida kirjumad, seda rohkem aga mulle meeldivad. Nii hakkaski silma ühed Soome kirjud käpikud.



Raamat ise kirjutab nii: "Kainuu lillekinnastel on selge idamaade mõju ja need võisid olla pruudi kingituseks oma värskele ämmale või mõnele muule olulisele pereliikmele. Soome disainer Tuulia Salmela ütleb, et käsitsikootud sukkade kinkimine pulmas oli üldlevinud komme ning värv ja muster oli nii rikkalik, et püüti oma kudumisandega uhkeldada."

Erinevate värvidega mängides saavutab tõesti väga uhked kindad.




neljapäev, 21. veebruar 2013

Lilleline paberikorv


Maksimarketis on hetkel müügil imekaunid Muhu tikandiga salvrätikud. Need on musta värvi ja natuke paksemast paberist. See salvrätiku must taust viiski mind mõttele, et need lilled sobiksid kaunistama ka ühte igavat paberikorvi.


Alguses proovisin õige lihtsalt asja läbi ajada ja kinnitasin väljalõigatud motiivid mustale prügikastile, kuid kahjuks neelas must värv kogu lillede erksuse ja praktiliselt ei jäänud mitte midagi näha. Seega tuli paberikorv salvrätiku kohtades eelnevalt valge akrüülvärviga ära värvida.


Kui salvrätik sai lakiga kinnitatud ja see ära kuivas, siis tupsutasin musta värviga kõik valged kohad uuesti mustaks.

Lõpetuseks pihustasin pronksja spreivärviga üksikud täpid peale ja lakkisin kogu töö kindluse mõttes ära.

Tavalisest ja igavast paberikorvist sai veidike rõõmsam paberikorv.



pühapäev, 17. veebruar 2013

Sokid väikesele suusatajale


Täna sai ühele poole Eesti suusasuursündmus. Tartu maratonil osales üle 8000 inimese, hullumeelne ütleksin.

Ma pole eriline spordifänn, kuid hommikul jäi pilk telerile, kus algas spordiülekanne. Vaatasin seda suurt rahvamassi ja mõtlesin, mis tõukab inimesi sellistele tegudele, kus suuskadel tuleb maha sõita tohutu hulk kilomeetreid. See on ju tappev! Ega ma ei mõistagi seda ega saa ilmselt mõistmagi. Kuid nagu mu üks tuttav ütles, kes võistlustel käib, et selliste rahvaspordiüritustel on väga suur roll sellele melul, mida saab ainult kogeda koha peal olles. Arusaadav! Ju see kaalub üle neid raskusi, mida rajal saab kogeda.

Ühel päeval pööruds väike suusatajast tütreke minu poole murega, et tal pole villaseid sokke suusasaapa sisse. Oh issand, kuidagi nagu ei märganudki, et oma pere inimestel pole talveks villaseid sokke. Ruttu tuli vardad välja otsida ja talle kähku ühed paksud sokid kududa.


laupäev, 16. veebruar 2013

Mosaiigiga sein korda


Puupliidi juures olev sein oli eelmiste omanike käe läbi kahjustatud, sest sellel oli poolest saati ahjupotid lõhutud. Lihtsalt värviga katmine oli halb mõte, sest peale toidutegemist järgnes alati plekkide küürimine. Seega parimat lahendust selle seina korda tegemiseks kui plaatimine, polnud võimalik välja mõelda.


Kuna köögis on mitmes kohas kasutatud mosaiiki, siis oli paslik pliidi ümbrus ja osa korstnajalga katta mosaiigiiga.


Alguses oli küsimus, kas mosaiigikillud soojal seinal ikka püsima jäävad ega prantsata alla. Poes uurisin müüjalt plaatimissegude koht ja selgus, et ongi olemas ekstra segu, mis kannatab kõrget kuumust.


Mosiik on parim, mis aitab parandada kõik seina ebatasasused.