neljapäev, 31. oktoober 2013

Halloween


Kuigi see pole eestlaste püha, oli see lapsukese suur soov seda õhtut/ööd kuidagi meeles pidada. Ta oli nii õnnetu, et Eestis seda ei tähistata. Internetist vaatas ta kuidas ikka mujal maailmas tehakse ettevalmistusi, kuidas tehakse end nõidadeks ja süüakse koledaid toite. Ise tegi ta kostüümi, keebi ja maski, juba nädal varem valmis. Ei saanud ju lapse lootusi kuidagi petta.


Palusin tal päeval juba valmis vaadata suuremaid dekoratiivkõrvitsaid (mida see aasta oli ikka kohutavalt palju), et õhtul saaks neid lõikuda.


Enne lõikumist tegime lehttaignast ja viineritest tittesid ja poest ostetud liivataignast nõiasõrmesid, mis kahjuks pannil laiali valgusid. Ilmselt oli taigen liiga võine. Maitse see eest oli hea.



Nii oligi meil siis halloweeni õhtusöögiks "verised tited" ja "nõiasõrmed". Piisavalt kole :)

Kuid väikestest kõrvitsatest tuli üllatavalt armsad teeküünlahoidjad.




neljapäev, 24. oktoober 2013

Hall mantel viltimisnõela alla


Tegemist on Tiina mantliga, mis talle meeldib, kuid lihtsalt seisis kapis. Tema sõnul vaatas ta ja vaatas seda mantlit, kuid hall tundus mingi hetk talle liiga igav ning enam ei sirutunud käsi, et seda selga panna.


Ükspäev tuli minu juurde nõu pidama, mida annaks teha, kas viltimine päästaks. Tema sooviks kirevaid värve, et ikka paistaks silma.


Kuna eelistus oli kollasel ja sinisel värvil, siis hakkasingi mustrit välja mõtlema. Inspiratsiooni sain suzani tikanditest. Nende värvikirevate ja lilleornamentikat täis tikandite kodu on Kesk-Aasia. Ka Eestis võib leida suzani tikandeid, küll saabaste peal.


Mantli esitükile viltisin pika väänleva väädi, mõlemad varrukad said väiksed lilled ja ka händ sai kaunistuseks omale lilled. Kuna Tiina autot ei juhi, siis sai seljaosale sellise koha peale viltida, muidu on oht, et pikapeale läheb topiliseks.

Täna oli täitsa soe, nii et veel kannatab sügismantlikesega käia.



esmaspäev, 21. oktoober 2013

Mosaiigist napsulaud


... või serveerimis- või abilaud. Kuidas parajasti vaja läheb.

Idee laua tegemiseks sain ammu, kuid kaablirulle polnud kusagilt võtta. Ja siis avanes võimalus mul kolm kaablirulli - kaks väiksemat ja üks suurem, ühelt ehitusobjektilt ära korjata. Ütlen ausalt, need olid tõstetud prahihunnikusse.


Suvel sain õelt kingituseks mosaiigitangid ning kindlasti tuli järgi proovida nende töökindlus. Tõepoolest tangidega on mõnus omale ükskõik mis ümar vorm valmis näpistada. Minul piirdusin väikeste lilleõitega.


Nagu ikka on mosaiigil kõige tüütum osa materjali ettevalmistamine, kõige meeldivam osa see-eest kleepimine. Tulemust on siis silmnähtavalt  näha. Lõpetuseks ikka vuugivahede täitmine, poleerimine ja lakkimine. Lakkisin laua seepärast üle, et tolm, mustus või muu sodi ei jääks vuugi külge kinni. Teiseks on lakitud lauda niiske lapiga kergem hooldada.


Lauale keeras mees veel kaunistuseks tugipostid ja alla rattad. Nii on hõlbus lauakest ühest kohast teise veeretada. Lõpetuseks kleepisin servadesse jämedat kanepiköit ja samuti rullisime keskosa külge 30 meetrit köit. Mees ütleski, et arvestades köie hinda on laud odavast taaskasutusest vägagi kaugel. Aga see oli pelgalt nali...




laupäev, 19. oktoober 2013

Kirikindad Viru-Nigula moodi


Ja nii ta tulebki... tasa ja hiilides... külm. Kui paar päeva tagasi räägiti jahenemisest, siis tundus see päris halb uudis. Eile läks poole päevaga päris jahedaks ja täna väriseb termomeeter 0 ja 1 vahel. Sajab lörtsi...

Kapist on välja otsitud soojemad riided, kuuke veel ja villased labakud on kui rusikas silmaauku.


Labakute muster on leitud Aino Praakli kindaraamatust, aluseks on võetud MUIS-i kindad


Originaalkinda värvid on veidrad, mida ma asendasin veelgi veidramaga - roosaga. Tegemist on värviga, mida ju omal ajal Põhja-Eestis ei kasutatud. Aga see on rõõmus ja sobib musta mantli juurde hästi.





laupäev, 12. oktoober 2013

Majoolika


No kes võis uskuda, et olemas lausa selline tehnika nagu majoolika. Ma polnud sellest varem mitte miskit kuulnud, kindlasti ka seetõttu, et pole vahemeremaades käinud. Ja võib-olla sellest, et mul on olnud vähene huvi keraamikakunsti vastu.

Wikipedia ütleb, et:
majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika. Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ning ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.


Kindlasti on see tehnika meelepärane neile, kes armastavad maalida. Kelle käsi lausa liugleb peeni ornamente tehes.


Igatahes, sain suve lõpus ära proovida, kuidas on glasuuri peale joonistamine. Nüüd, peale põletust, on näha head ja vead. Põhiline viga oli see, et glasuur, millega poti ära katsime, kippus joonistamise käigus liiga palju hõõrduma ja peale põletust on näha, et need kohad ei läigi.



Huvitav oli maalida, veel seetõttu, et värv pidi olema parajalt tihke nagu guašš. Ühe tõmbe või korraga pidi mustri ära joonistama.

Eksponeerin teiste töid ka.