esmaspäev, 24. veebruar 2014

Tibukollane kampsun


Kollane nagu rõõmu värv. Rõõmus nagu ka tänane päev, mil tähistasime Eesti sünnipäeva ja mis oli nii mõnus soe.

Kampsun sai lõpuks lõpetatud, alustasin vist eelmisel aastal. Kudusin seda isegi ühel naiste konverentsil ja ühel hetkel jäi see mul töö juurde mingisse karpi. Unustatud, kuudeks...

Kuu aega tagasi tahtsin nii midagi kududa ja siis otsustasin kampsuni lõpuni teha. Tuli ka mustrit otsima hakata, sest see oli ka vahepeal kuhugi teiste paberite vahele ära kadunud ja peast ma neid lehekesi ei osanud kududa.

Kättevõtmise asi, nagu öeldakse ja valmis ta sai.

Lõng on mingi Itaalia mohäär, kuna seda oli tohutult tokis, siis kulus ainult neli tokki. Vardad number 7. Muster pärit leheküljelt http://www.freeknitstitches.com/





neljapäev, 13. veebruar 2014

Ilusat sõbrapäeva!


Nõelapadjad väikesele ja suurele õmblejale


30 aastat hiljem naasesin ma oma lapsepõlvepaika. Loomulikult ei tundunud miski enam selline nagu tollal, kuid õnneks oli alles veel see kortermaja, kus oma eelkooli-aegse lapsepõlve veetsin. Siis tundus see kolmekorruseline maja üüratult suur, nüüd enam mitte. Maja on nüüdseks pooltühi ja ühest trepikojast kasvas isegi kasepuu välja. Nii juhtub kohtadega, mis vaikselt välja surevad.

Vaatepildile vaatamata, on hinges ikkagi ilusad mälestused. Sain külaskäigul kokku, ühe tuttavaga, kellest on vahepeal ka minu hõimlane saanud. Kokkusaamisel küsis ta esimese asjana, et kas sa mäletad, kuidas me nukkudele kleite õmblesime. Mäletan küll, istusime keldri eeskojas teki peal maas ja riidehunnik ees. Nõel välkus ja sõrmede all valmisid kleidid kõige ilusamatest kangastest, mis olid ema riidekotist pihta pandud.


Minevikukordusena vaatan oma last, kes on krabanud omale kotitäie pitse, paelu ja muid ilusaid kangaid. Mänguasjadekastis aastaid paljana vedelenud Barbied saavad lõpuks omale kleidid selga ja isegi isetehtud kingad jalga. Üritan teda ikka abistada, kuid ainult tehnoloogilise poole pealt. Selgitan talle missuguse lõikega peavad riided olema, et need seljas hästi istuksid.

Nagu ikka, peab ühel korralikul rätsepal oma nõelapadi olema. Alused tegin konservikarpidest, mille katsin salvrätikutehnikaga.






esmaspäev, 10. veebruar 2014

Sõbrapäevaks okstest uksepärg


Käes on sõbrapäevanädal, mis lõppeb reedel valentinipäevaga.

See on nii armas püha, kus lähedastele võib pihku pista üks lill, kommikarp, ilus isetehtud kaart või lihtsalt üks südamekujuline meene.

Tähistage ikka seda päeva ja näidake oma sõpradele, et armastate ning hoolite neist! :)


neljapäev, 6. veebruar 2014

Nässuläinud valged sõrmikud


See on lugu sellest, kuidas vahel läheb suur vaev aia taha.

Eelmisel sügisel sai kindakudumise kursusel harjutatud randmekudumise erinevaid võtteid. Pitsilist rannet oskasin juba varasemast, kuid vitste ja keerdude kudumine oli minu jaoks uus teema. Samuti oli uudne teema vikeldamine.

Otsustasin kohe oma teadmised kududa sõrmikuks. Kuna roosimine tundus mulle kohe alguses raske, eriti mustri paigutamise osas täpselt sõrmiku keskele, siis peale mõningate ridade läbi kudumist loobusin. Otsustasin, et roosin hiljem nõelaga mustri peale.


Sellest hetkest läks pahasti kui otsustasin kindad läbi pesta. Mingil seletamatul põhjusel hakkas nii sinine kui punane värv andma värvi ja kogu valge sõrmik oli rikutud. Ja miskipärast ainult üks sõrmik! Proovisin igatepidi värvi maha pesta, kuid lootusetult.


Tundsin sügavat kurbust, sest kuidagi nii palju vaeva nägin nende sõrmikute kudumisega. Otsustasin, et ehk annab tikkimisega kindaid kuidagi parandada. Mustri valisin raamatust Eesti tikand 2 ja aluseks oli Tarvastu Mulgi räti maalikiri.

Tulevikus tuleb hoolsam olla valgete kinnaste pesemisega.