neljapäev, 13. veebruar 2014

Nõelapadjad väikesele ja suurele õmblejale


30 aastat hiljem naasesin ma oma lapsepõlvepaika. Loomulikult ei tundunud miski enam selline nagu tollal, kuid õnneks oli alles veel see kortermaja, kus oma eelkooli-aegse lapsepõlve veetsin. Siis tundus see kolmekorruseline maja üüratult suur, nüüd enam mitte. Maja on nüüdseks pooltühi ja ühest trepikojast kasvas isegi kasepuu välja. Nii juhtub kohtadega, mis vaikselt välja surevad.

Vaatepildile vaatamata, on hinges ikkagi ilusad mälestused. Sain külaskäigul kokku, ühe tuttavaga, kellest on vahepeal ka minu hõimlane saanud. Kokkusaamisel küsis ta esimese asjana, et kas sa mäletad, kuidas me nukkudele kleite õmblesime. Mäletan küll, istusime keldri eeskojas teki peal maas ja riidehunnik ees. Nõel välkus ja sõrmede all valmisid kleidid kõige ilusamatest kangastest, mis olid ema riidekotist pihta pandud.


Minevikukordusena vaatan oma last, kes on krabanud omale kotitäie pitse, paelu ja muid ilusaid kangaid. Mänguasjadekastis aastaid paljana vedelenud Barbied saavad lõpuks omale kleidid selga ja isegi isetehtud kingad jalga. Üritan teda ikka abistada, kuid ainult tehnoloogilise poole pealt. Selgitan talle missuguse lõikega peavad riided olema, et need seljas hästi istuksid.

Nagu ikka, peab ühel korralikul rätsepal oma nõelapadi olema. Alused tegin konservikarpidest, mille katsin salvrätikutehnikaga.






1 kommentaar:

  1. A very interesting and nice blog.
    Greetings from Portugal

    Paulo Gonçalves
    http://viajaredescobrir.blogspot.com

    VastaKustuta