kolmapäev, 31. juuli 2013

Ilusad kivid said maalingud


Kõik sai alguse sellest, et mul külas olevat õde kutsus enda juurde tema endine klassiõde. Ta kutsus meid imekaunisse Lääne-Virumaal  asuvasse Vergi külla, kus tal on mere ääres suvila.

Et õde paistab oma tutvusringkonnas imeilusate asjadega silma, siis tekkis käigu pealt mõte mitte niisama terrassil kohvetada, vaid võtta ette jalutuskäik mere äärde, kust kive korjata, millele hiljem maalingud peale teha.


Seal kandis oli miskipärast kaldal vähe kive, kuid meres solberdades leidus hea otsimise peale just need vajalikud. Algselt kogusime hiilgama suure hunniku kive, kuid kaine mõistus käskis siiski pooled neist maha jätte, no kes neid ikka tarida jaksab!



Mõnus õhtupoolik möödus vaikselt nina töös nohisedes linnulennul. Igaüks joonistas nii kuis oskas ja kõik jäid lõppkokkuvõttes vahvad.


Kõiki töid ei jõudnud muidugi valmis, osad pidi kodus lõpetama. Kodus pidi ka tööd üle lakkima, sest muidu nad poleks ilmastikukindlad.

 

 
 Õde, lahke inimene joonistas oma klassiõele mälestuseks linnaprofiiliga kivi....


... ja mulle jäi kingituseks seentega kivi. Sest seenehooaeg oli just alanud ja sügiski varsti terendab:)

laupäev, 27. juuli 2013

Tulekollete ehitamine

Taaskasutusprojekt, mis sai alguse tegelikult eelmisel aastal. Ajendiks oli vana ahju lõhkumisest järgi jäänud tellised. Neid ei raatsinud me ära visata ja garaažinurka kogunes telliseid päris suur kuhi.

Kuna mehe suur unistus oli ise teha külmsuitsuahi, siis läkski juba eelmisel aastal ehituseks. Tema lõpetas oma osa ära ja jäi veel minupoolne viimistlemine ning kokku sulatamine kogu aiaga.




Kevadel oli mul igipõline probleem, kus põletada õunapuude ja põõsaste lõikusest järelejäävaid oksi ning puud prahti. Kui aiamaal polnud veel köögivilju maha pandud, siis sai lõket teha seal, hiljem pidi kõik oksad väikseks hakkima ja grillis põletama. Oli vajadus lõkkekoha järgi.




Hakkasingi vaikselt garaažist tassima telliskive ja neid lõkkeplatsiks sättima. Lõppkokkuvõtteks tuli see väheke suur, sest miskipärast ei osanud ma algselt suurust õigesti paika panna. Kuid nüüd mahuvad sinna päris suured oksad hakkimata põlema visata.




Kui mõlemad tulekolded valmis said, ääristasin need paekividega ära, sest nii on minu arust ilusam. Teiseks ei pea kivide äärde kasvavaid murututte hiljem kääridega lõikama, vaid saab lihtsalt muruniidukiga üle käia.

Kogu projekt läks meile imevähe maksma, ainult ajakulu. Peaaegu kõik materjalid olid kas taaskasutatud, näiteks vana ahjuuks, potikivid, lukustussüsteem, tellised või loodusest võetud, nagu pae- ja graniidikivid, puukoor. Raha kulus tsemendi ja kruvide peale.






pühapäev, 21. juuli 2013

Virumaa kirikindad: Viru-Jaagupi


Virumaalt Viru-Jaagupi kihelkonnast on kogutud päris palju kindaid ja osad mustrid on kordumatud.

Kevadel, kui tegin esimesi harjutusi kirikinnaste kudumisel, valisin Aino Praakli Virumaa kirikinnaste brošüürist just selle mustri (ERM A605:110). Kuna ei osanud veel õigesti mustrit kindasse kujundada, siis tulid need natuke suuremad, kuid just parajad mehe käele. Ka värvigamma - lambahall ja lambapruun, erksuse andmiseks sinised täpid, sobivad meeste talvise rõivastuse juurde.

Kindlasti tasub seda mustrit veelkord läbi kududa. Näiteks 1,25 varrastega.


reede, 19. juuli 2013

Unenäopüüdja - kaitsja halbade unenägude eest


 
Indiaanlaste legendi järgi kasutatakse unenäopüüdjat kõikide heade ja halbade unenägude tabamiseks. Halvad jäävad kinni võrku hommikuvalguseni, mil nad ära põlevad. Head unenäod teavad teed unenäopüüdja keskel asuvasse auku, mille kaudu nad sulgedesse valguvad, et siis mõnel teisel ööl jälle tagasi tulla.
Dreamcatcher ehk unenäopüüdja on indiaani rahvuslik amulett. Enamikes indiaani traditsioonides on unenäod ja nägemused väga tähendusrikkad ning osutunud indiaanlaste jaoks valgete sissetungi vastu võideldes väga olulisteks. Unenägusid peetakse vaimuväe allikaks, millest võib koguda tarkust ning mis aitavad ette näha tulevikku.
Indiaani Ojibway (Chippewa) hõimus peeti unenägusid koguni nii oluliseks, et lapsele anti nimi alles pärast seda, kui hõimu "nimepanija" sai unes nägemuse lapsele pandava nime kohta. "Nimepanija" kinkis lapsele nõiduse kudumi, mis nägi välja nagu ämblikuvõrk ning pidi kaitsma beebi unenägusid.
 
Ameerika etnograaf Frances Densmore kirjutab oma raamatus "Chippewa Toll": "Isegi imikud olid varustatud kaitsva võluga, kui nende aseme kohale riputati maagiline ämblikuvõrk, mis oli tehtud 3,5 tollise läbimõõduga pajuokstest ning värvitud punaseks. Kiudainena kasutati taimi või kõõluseid. Võrk pidi püüdma õhust kinni ükskõik millise negatiivse jõu ning kaitsma last luupainajate eest."
Legendi järgi jäävad halvad unenäod võrku kinni, kuni hommikused päikesekiired nad aurustavad. Head unenäod aga libisevad läbi võrgu, mööda sulgi magajani. Unenäopüüdjat nimetatakse ka unistuste püüdjaks, sest väidetavalt ta mitte ainult ei kaitse meid halbade unenägude ja luupainajate eest, vaid aitab meil oma unesid ka paremini mõista ja meeles pidada.
Kui unenäopüüdja enam ei toimi, aseta ta hommikuste päikesekiirte kätte, see laeb temasse taas head energiat. Kui aga unenäod muutuvad liiga aktiivseks või tunned vajadust teha neist pausi, aseta unenäopüüdja horisontaalsele pinnale, see muudab ta passiivseks, kuni oled valmis ta jälle üles riputama.
allikas: Internet
 
Kuidas valmistada unenäopüüdjat?
Vahendid: pajuoksad (metallrõngad), tugevamat paela/niiti, nuga, käärid, helmeid, sulgi, naharibasid, liimi.
Painuta paju või sarapuuoks ringiks, otsad kinnita tugeva nööri või traadiga. Seejärel kata kogu ring lõnga või nööriga. Ringi keskele punu maagiline ämblikuvõrk, mis on üheksast kohast rõnga külge kinnitatud.
Iidsel ajal kinnitati unenäopüüdja keskele sulg, mis tähendab hinge/õhku. Praegu ehitakse unenäopüüdja keset pärli või auguga kiviga, hästi sobivad ka pihlakamarjad. Mida looduslikum materjal, seda parem.

esmaspäev, 1. juuli 2013

Suvine keraamikategu: moonikupar


Ilm soosib igatepidi mõnusat ajaveetmist õues. Kui kamp on koos, siis võib näiteks saviga tegeleda. Õde, kes on kibekäpp keraamika valmistamisel, tegi kiirkursuse ümarate vormide voolimisel. Näidiseks oli moonikupar, mis hiljem glasuurides saab pista pulga otsa ja leiab iluotstarvet (näiteks suviste õuevaasides).


Ümara asja saamiseks on vaja vormi, sobib poodides olevad vahtplastist pallikesed, mis tuleb poolitada. Sukapüksid on soovitav vormile peale tõmmata, sest siis on kindel, et savi ei kleepu pallikeste külge.



Paberist šablooni abil välja lõigatud ketas sätitakse palli pooliku peale ja servast ülejäänud lõigatakse ära. Poolt tundi savi tahenemist ja võib poolikuid omavahel ühendama hakata. Nagu ikka savi ühendamisel, tehakse esmalt servadesse sälked ja seejärel möksitakse üle savi liimseguga.





Nüüd hakkab kõige õrnem osa. Pehme saviga täidetakse ja silutakse liitekoht. 


Muljumisjälgede peitmiseks ja täiusliku tasapinna saamiseks tuleb kogu pallike üle kloppida. Parim selleks on   muidugi puidust labidas, kuid nagu näha oli, saab selle töö edukalt ka laia joonlauaga ära aetud.


Moonikupra ülemise osa tegemiseks tuleb lõigata paraja suurusega rattake, väheke muljuda see loomupärasemaks ja siis vedada sinna sisse jooned, siis jääb nagu päris.


Lõpetuseks tuleb ka kuprale vedada süvendid, seejärel tuleb jälle peapeale ja õisiku tagumisele poolele sälgud ning liimiseguga siis omavahel kinnitada.


Kamba peale valminud tööd ootavad nüüd põletamist ja seejärel saab juba asuda glasuurima.