pühapäev, 25. jaanuar 2015

Imelised märkmikud vol 1

Rattakirja töötoas on nüüd hoog sees. Esimene grupp sai kokku 17. jaanuaril. Kuna tulemas on mitmeid toidukoolitusi, siis kuhu ikka neid hüva retsepte kirjutada kui mitte isetehtud Belgia köites retseptiraamatusse.

esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Kulinate pildistamine


Ehteid pole sada aastat teinud, sest see tuhin on siis selleks korraks möödas. Aga pärleid on muidugi suuremas koguses varutud, seega kui isu peale tuleb, saab midagi kokku väänata küll.

Kallile tädile, lihtsale maanaisele, tegin tagasihoidlikes värvitoonides ehtekomplekti. Kuna töö osutus nii mõnusaks, siis ostsin endale ka suuremaid pärlimummusid, millest kaelakee ja käevõru tegin.

Omaette ettevõtmine on nagu alati käsitööasjade pildistamine. Kui ikka vajalikke foto stuudiotarvikuid pole, siis talvel on toas pildistamine juba eos luhtunud. Värvid tuhmid ja valgust vähe. Tuleb oodata nädalavahetust, et saaks õues pildistada, siis paraku aga võib kogu ürituse nässu keerata lumesadu.


Mina katsetasin pildistamist nii lambi- kui ka õuevalguse käes, kus abivahendiks oli peegel. Minu meelest on läbipaistvate pärlite sillerdus nii ilus.


neljapäev, 15. jaanuar 2015

Igale ühele oma märkmeraamat


Olen täitsa ära unustanud kiita naisi, kellega detsembris kokku sain ja koos meisterdasime. Tegemist oli grupiga, kellest nii mõnigi puutus esmakordselt kokku paberitööga.

Aga äärmiselt tore oli. Tegime igaüks omale märkmiku, kes kaunistas selle retseptiraamatuks, kes niisama märkmete tegemiseks.




Igaüks pani töösse oma hinge, mistõttu tulidki need tööd nii ilusad!






 

pühapäev, 4. jaanuar 2015

Olla loov ja võtta ette julgeid projekte


Kuna minu blogi loevad kunsti- ja käsitööinimesed, siis soovin teile selleks aastaks inspiratsiooni, julgust võtta ette huvitavaid ning uusi projekte, ka suuri, sest pärast, kui töö ükskord valmis saab, on rõõm ka sedavõrd suurem, tohutult loovust ja kõikekõike, mis muudab meele heaks ja mõtted helgemaks.

Ise võtsin ennast aasta lõpus käsile ja hakkasin maalima ühte maali, mis oli  mõneks ajaks kõravale tõstetud. Eks ta alguses väheke kiiva kiskus, sest mõte oli peas olemas, mis pildile peab tulema, aga sain kogu aeg aru, et midagi on vale. Ja eks ta nii ole, et kui raskused kipuvad ette tulema, siis on asjale kerge käega lüüa.


No midagi polnud teha, tuli uuesti maha istuda ja uued perspektiivid joonistada. Olemasoleva maalisin peagi kõik üle. Ehk - kui nässu läheb, siis ära hakka parandama, vaid maali üle. Kudumisega on ju sama - haruta üles,  mis sest, et hinges on valus. Uus töö tuleb vähemalt korralik.


Tõuke nii suurt maali maalima hakata sain puhtjuhuslikult. Rakvere ühes kirbukast leidsin juba eelmisel kevadel väga uhke pildiraami. Tegemist oli sellise ehtsa raamiga, mis kipsiga krunditud ja millel kipsist tammelehed nurkades. Lõuend oli julmalt noaga raamist välja lõigatud. Kõik see meenutas väheke olukorda, et raam on pärit kusagilt mõisast, millest kallihinnaline maal ära varastatud.


Raami vedasin hellalt koju ja rõõmustasin siiralt, sest sellise raha eest saab poest ainult tõelist hiina-saasta. Kuldsele raamile tegin seebipesu, sest see oli nii kohutavalt must (tõestus veelkord, et tegemist vana raamiga) ja lõpetuseks värskendasin kuldse värviga üle.

Aasta esimesel päeval raamisin pildi ära (ei jõudnudki eelmisel aastal valmis) ja riputasin seinale. Tehtud!