Sokid väikesele suusatajale

Täna sai ühele poole Eesti suusasuursündmus. Tartu maratonil osales üle 8000 inimese, hullumeelne ütleksin.

Ma pole eriline spordifänn, kuid hommikul jäi pilk telerile, kus algas spordiülekanne. Vaatasin seda suurt rahvamassi ja mõtlesin, mis tõukab inimesi sellistele tegudele, kus suuskadel tuleb maha sõita tohutu hulk kilomeetreid. See on ju tappev! Ega ma ei mõistagi seda ega saa ilmselt mõistmagi. Kuid nagu mu üks tuttav ütles, kes võistlustel käib, et selliste rahvaspordiüritustel on väga suur roll sellele melul, mida saab ainult kogeda koha peal olles. Arusaadav! Ju see kaalub üle neid raskusi, mida rajal saab kogeda.

Ühel päeval pööruds väike suusatajast tütreke minu poole murega, et tal pole villaseid sokke suusasaapa sisse. Oh issand, kuidagi nagu ei märganudki, et oma pere inimestel pole talveks villaseid sokke. Ruttu tuli vardad välja otsida ja talle kähku ühed paksud sokid kududa.