Juunis sain valmis ehtsa maavillase pontšo, mille tellis minult neli aastat tagasi õde. Siis ta mainis, et õhtuti õues istudes tahaks midagi peale visata, et tuul seljale ei käiks. Nujah, aega ta võttis, aga vähemalt töö poolikuks ei jäänud.
Pontšo tuli kirju, sest siis kui alustasin heegeldamist, andis selleks mulle lõnga tädi, kes ise kasvatab lambaid. Kuid siis jäi lõnga puudu ja teise satsi tokid olid veidike teise alatooniga. Aga sedavõrd vahvam tuli - kohati natuke tumedam, kohati natuke heledam.
Kuna pontšo tuli piisavalt pikk, siis saab seda ka edukalt tekina kasutada. Mind sügelema ei ajanud, kuna pole tundlik lambavilla suhtes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar