Armastan käsitöös maksimaalselt vahendeid ära kasutada. Kõik lõngajupid ja kangatükid, mida veel, hoian alles ja seepärast tekibki vahel tunne, et kõik kasvab üle pea. Kuna ateljee veel valmis pole, siis kastide virnad garderoobis muudkui kasvavad ja kasvavad. Milleks seda kõike vaja on? Aga just siis kui hakkad miskit tegema (eriti nädalavahetusel) ja laotad oma varud laiali, siis mõtled, et küll hea, et ei pea poodi tormama.
Üldiselt ei armasta ma õmmelda, kuid seda tööd pean pidevalt tegema. Ma ei tea, miks see on nii. Kõige nõmedam on muidugi rõivaid enda keha järgi õigeks õmmelda. Ma ei jäta poest ilusat rõivast ostmata põhjusel, et see ei istu seljas. Arvestan sealjuures muidugi oma oskusi ka, väga kallile riidele ikka ei löö kääre sisse:) Kunagi sai isegi jopesid õmmelda, aga nüüd leian, et ajakulu on suurem kui asi väärt. Ega see on loomulikult maitseasi, mõni saab õmblemisest tohutut rahuldust, mõni tikkimisest ja see ajakulu polegi sealjuures oluline. Nagu minul kudumisega, ma võin rahulikult mõnda asja kududa terve igaviku.
Enne jõule tabas mind taas lapitehnikahullus. Kahjuks ainult korraks! Sain valmis mõned pajalapid ja kotikesed. Osad läksid kingikottideks, teised leidsid rakendust käsitöötarvikute mahutamisel.
Aga lapitöö on nii imeline, kui ilusaid asju tehakse kui kombineeritakse erinevaid kangatükikesi! Uh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar