Keraamiline käokell

Käokene kuhu Sa,

tõttad uhkete kingadega...

Lapsepõlvest mäletan, et kellelgi oli kodus käokell. Väike majake, mille luugiaknast kargas kellakägu täistunni ajal välja ja hüüatas KUKU. Igatahes rippusid kella küljes veel kaks ketti, mille otsas olid käbid. Meeles on, et miskipärast pidi neid sikutama, võib-olla nii keerati kella üles.

Olen vaadanud ka tänapäeval neid käokellasid, kuid ei kujuta siiski ette kui iga täistund majas miskit lärmi teeb. Aga mälestus on lapsepõlvest ilus jäänud.

Oma töötuppa läksin keraamikast kella valmistamisega juba kolmandale katsele. Kaks eelmist kellaalust põlesid ahjus puruks. Tegemist oli katsetustega erinevates keraamikastuudiotes, seega jääb ikkagi puudu kogemustest, kuidas valmistada suurt kellaplaati ilma et see katki läheks või praod sisse tuleks. 

 

Käokella mõtlesin kokku panna erinevatest detailidest, sest nii oli kindla peale minek. Peale põletust joonistasin akrüülvärvidega üle ja ühendasid detailid traadi ja pärlite abil.

...nüüd ta tiksub tasa-tasa, häirimata kedagi...