Eestlast nimetatakse maarahvaks, mis tähendab, et vanasti oli meil oma usk ja oma kultuur. Eesti kultuuriruumis seostub käsitöö ikka pigem koduse töö ja tekstiiliga - kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ning nende hooldamine jäi naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Ka tööde järjekord olenes aastaajast, töö tulemus olid aga suuresti seotud tööriistade muutumisega.
Praegugi elab veel palju vanainimesi, kes mäletavad oma lapsepõlvekodus tehtavat käsitööd ning kannavad neid traditsioone edasi. Tundsin huvi, kuidas toimus kangakudumine minu vanemate kodus kauges Siberis. Nii emal kui isal on eredalt meeles, et kodus oli üles seatud hirmusuured teljed, mille taga mamma kudus. Kudumisprotsessi kui sellist nad ei mäleta, kuid seevastu olid meeles teljed, mis oli rohmakad ja valmistatud jämedast palgist. Ema mäletas pigem seda kuidas linast riiet hiljem töödeldi, et see muutuks pehmeks ja valgemaks. Üheks viisiks oli puutuhas leotamine.
Et mul on juba aastakümneid olnud huvi käsitöö vastu, siis üritan ennast täiendada ka erinevatel sellealastel koolitustel. Tekstiilikunsti puhul ei saa üle ega ümber kangakudumisest, sest see on selle alus. Sügisel tekkis suurepärane võimalus Haljala vallas Mäehansu talus taas telgede taha istuda. Kolmeosalise koolituse käigus õpetab perenaine Marge kangakudumist alates labasest kaltsuvaibast kuni peenvillase sallini.
Esimene osa käsitleski labase kaltsuvaiba kudumist, mille käigus tuli lõim üles käärida ning telgedele panna. Kõik pidid „käe soojaks“ tegema kududes endale jupikese vaipa. Oma panuse sai anda ka Haljala Kultuuriseltsi käsitöövaipa, mida kooti kamba peale kokku 4 meetrit.
Mina ei saanud esimeses osas osaleda, seega pidin oma töö järgi kuduma. Abiks oli mulle perekass ja tema väike armas kiisu.
Hey, I can't view your site properly within Opera, I actually hope you look into fixing this.
VastaKustutaothers see my blog with Opera very well
VastaKustuta