Käisin paar kuud tagasi Kristi Jõeste meistriklassis. Tema näol on tegemist Eesti kõige kõvema ja kõige targema kindakudujaga.
Teadmisi sain, sest Eesti kindakultuur on nii sügav, põnev ja samas ka täis ilu. Varasemalt ei olnud mul isegi õrna aimu sellest kui palju erinevaid tehnikaid kasutati kinnaste kudumisel.
Meistriklassi üks osa oli erinevate randmete kuduma õppimine. Kuna mina üleüldse ei osanud valelapilist, siis panin rõhku sellele. Paljudes piirkondades oli kasutusel valelapilised randmed, Põhja-Eestis eriti mitte, kuid leidsin MUISist ühed Väike-Maarja kindad, mis tasus järele kududa.
Ütlen ausalt, et hiljem kahetsesin oma valikut. Labaosa sikk-sakk moodustub kolme värviga kudumisel ja selle peale kulus ilmatuma aeg. Omal ajal kasutati ilmselt seda mustrit seetõttu, et selle tulemusel tulid kindad väga paksud ja soojad.
Aga nüüd on pika kandmiseaga kindad valmis, kolmekordsed ja soojad. Ja ega see valelapilinegi kiire kudumine pole ju:)
VastaKustutaTubli töö! Kas oled juba midagi uut ka alustanud?
VastaKustutaJaa, Kristi, töö käib:)
VastaKustuta