neljapäev, 3. märts 2016

Veidrad sussid


Loo moraal on see, et ära heida meelt kui miskit esimesel korral aia taha läheb.

Mõni aeg tagasi riputas hea tuttav Inga oma esimesed vilditud sussid Facebooki. See viis jälle mõttele, et tahaks ka ükskord ära proovida susside viltimise. Need on nii ilusad ja praktilised, aga kuidas neid teha... seda ei teadnud. Ühtegi sellekohast koolitust pole silmapiiril olnud ja need Youtube õpetused on nii nagu nad on.

Ükspäev trehvasimegi Ingaga, sest minul oli terve kotitäis kraasimata lambavilla, aga temal uhke kraasimismasin. Lasime kahekesi kiirelt paarikümne minuti jooksu ühe pundi villa läbi, mille tulemusel saime 170 gr kraasitud villa. Inga arvutuste kohaselt pidi sellest mõnusasti susside jaoks jätkuma.



Kodus vaatasin veelkord üle Youtube lingi, mille Inga saatis ja mille alusel ka tema tegi oma esimesed sussid. Mõeldud-tehtud. Viltimistalla lõikasin täpselt jalasuuruse, sest oli oht, et kui suurem lõigata, siis jäävad sussid loksuma. Esimese kihi katsin punase poevillaga ja seejärel hakkasin valget kraasitud villa lisama. Siis sain aru, et viltimisel hakkab asi vaikselt metsa kiskuma, sest ükskõik kui õhukeselt või paksult ma oma koduvilla ei lisanud, see lihtsalt ei viltinud, vaid tuli ühes tükis lahti. Miks koduvill nii käitus, seda ei ole suutnud mulle ka hiljem keegi selgitada.


Suure käkerdamise peale sain mingid "pakud" valmis. Siis selgus, et tegin sussid nii paksud, et neid polnud võimalik enam ringi pöörata. Katkusin osa voodrist ära, mille tulemusel rikkusin sisemuse ära. Appi tuli juba kuivnõelviltimine, millega kõik vead ära silusin. Selle tulemusel jäi sussi pealispind väheke nagu udemeid täis.

Kuna paremat lahendust enam nii aia taha läinud sussidele polnud, siis jäi kõik nii nagu jäi. Õmblesin talla alla ka veel nahatükid, et sõbrannast külalisel oleks nendega paremini ringi sahistada. Minule need sussid lõpptulemusena jalaga ei mahtunud, sest tallatoorik, mille ümber viltima hakkasin, tegin liiga täpse. Alati tuleb natuke suurem teha.


Nii et kõik ei peagi alati esimesel korral õnnestuma ja vigadest on märksa parem õppida. Samuti ei pea taga ajama täiuslikkust, mõni asi võib ka olla väheke veider ja kõverake :)

Kevadel uuele ringile.


2 kommentaari:

  1. Rahvaülikoolis on aeg-ajalt koolitused, kus saab kätt proovida. Meil oli lõige, mis tehtud oma jalast kolmandiku suurem ja koos tallaga. Viltida tuli jalg sees ja siis ühtlaselt. Raske seletada:) Sisuliselt lõikadnagu klassikalise vildi kuju ja tald sama tüki küljes lisaks, topelt. Jalakuju saab anda viltimise käigus.

    VastaKustuta
  2. Tagasiside põhjal selgus, et osad kodumaised lambavillad on nii karedad, et seda on raske nii kuiv- kui ka märgviltida. Asi klaar! :)

    VastaKustuta