neljapäev, 15. september 2011

Ootusärevus



Kuidas oodates aeg kõige kiiremini lendaks? Ikka siis, kui tahad midagi oma väga lähedasele ja armsale inimesele  valmistada. Seda ma õpetasin ka oma väiksemale tütrele.

Viimati kui olin Riias, tegi laps mulle põlle. Ise ta otsis kangahunnikust sobivad tükid, siis ta õmbles need käsitsi kokku ja tegi ka prossi. Kolm päeva lendas kui vihuti.

Tean, et viimaseid õmblusi tegi siis, kui auto vuras juba mööda Lääne-Virumaad.




Mõned nädalad tagasi sain oma viimase kampsuni valmis. Tegin selle mehele, keda ootasin tagasi välismaalt.

Mees valis juba kevadel omale heleda lõnga valmis. Juba tol hetkel tundus mulle, et sellest ei piisa aga kuna ei viitsinud kududa, siis ei vaevanud ma oma pead sellega....


Nüüd, kui sügis käes, tahtsin talle ruttu kampsiku valmi teha. Nädala ajaga! Vähemalt üritasin.

Kõik läks libedasti kuni lõnga jätkus. Loomulikult sai pühapäeval lõng otsa ja teadsin, et sellist niikuinii poes pole, sest see oli ostetud mingi kampaania käigus. Nujah, siis tuli hakata midagi kombineerima kodus olevatest lõngadest. Et olen kudunud rahvusmustreid, siis saigi esitükk Vigala naise säärekirja.

Lõppkokkuvõttes tuli päris ilus hele kampsun, mis mehele väääga meeldis. Vaev tasus end ära:)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar