Üks tore perepüha seekord möödas. Paljude jaoks oli see tore munadevärvimise-koksimise püha, osade jaoks sügavam, mõtestatud, usuline püha.
Eelkõige tunnevad munadepühast rõõmu lapsed. Tänu neile valmistume selleks pühaks ette, ostame mune, meisterdame-värvime ja teeme nalja.
Täna tuletas vanem lapse meelde, et see aasta kingitust ei saanudki pühade puhul. Tõepoolest, olin ära unustanud, et iga aasta toob lihavõttejänes lapsukestele väikse munadepühalise kingi. Nojah, kahju.
Sealt edasi hargnes teema, et mis seos on munade värvimisel, jänkudel, ülestõusmisel, kukekestel ja muul ninnu-nännul mida munadepühal kasutatakse. Ega tegelikult ei teadnud keegi, nii on lihtsalt kombeks. Maalehe veebiversioonist leidsin huvitav artikli Munad, jänesed ja talled – mis neil pühadega pistmist? Kel viitsimist, see lugegu, kuid kokkuvõttena võin tsiteerida:
nii munal kui jänesel oma semiootiline, kollektiivsest alateadvusest lähtuv tähendus, mida on kenasti võimalik kohandada kristlike ideedega. Jänes tähistab sigivust ja kestvust, mis ka ristirahvale kohane. Muna elu algust, sündi. Jänes? Tema tekkis lihavõttebutafooriasse alles uuemal ajal. Vana lugu räägib, et kui trükikunst hakkas arenema, pildikvaliteet aga jättis sagel soovida, tegi üks kunstnik korraliku lihavõttepildi, kasutades seal ikonograafiliselt korrektset lamba kujutist. Lammas on juba piiblist, Johannese evangeeliumist pärit kujund, mida pilditegijad on ka alati kasutanud. See tallekese pilt tuli aga nii kehvasti välja, et meenutas pigem jänest.
Selline vahva lugu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar