Lihtne kampsik

Tuleb välja, et eile oli käsitöölistele pühendatud päev, nii ma lugesin ühe vene naise käsitööblogist. Kui see on nii, siis on küll kahju, et sellest päevast eriti ei räägita ja ei rõhutata seda, kuigi üha rohkem pannakse tänapäeval rõhku asjade isetegemisele ja taaskasutamisele...

Eile läksin üle mitmete kuude taas raamatukokku ja all korrusel oli juba välja reklaamitud, et erialakirjanduse osakonnas on suur käsitööraamatute väljapanek. Tõepoolest, külastajatele oli valmis pandud kõige uuemaid ja kaunemaid käsitöö- ning meisterdamisraamatuid. Lisaks veel virnade viisi ilusaid käsitööajakiri. Kõik ikka selleks, et raamatuid lapates tekiks inimesel kihk asju järgi teha.

Mina vaatasin kudumisraamatuid, eelkõige paelusid need raamatud, kus olid ilusad ja kvaliteetsed fotod valmis töödest. Väga palju on sarnaseid raamatuid a la kudumismustrid või koekirjad, kuid üllatuseks leidsin kahe erineva autori poolt koostatud raamatu, kus fotod olid mõlemal ühed ja samad. Ütleks lausa, et see on haltuura tegemine! :)

 

Minu vana hea kudumispiibel on nõuka ajast Leili Reimanni "Kruzevnõje uzorõ" (Pitsilised koekirjad). Kuidas see vene keelne versioon on minu kätte omal ajal sattunud, ei tea. Võib-olla on keegi kunagi perest selle raamatupoest ostnud, ega tollal siis käsitööraamatute vahel saanud valida, tuli krabada, mida oli ja ka vene keel polnud takistuseks.

Vahel kui alustan uut kampsunit, siis muudkui lappan ajakirju ja otsin ideid, kuid sageli saan just häid kudumismustreid eelpool nimetatud raamatust.

Muster raamatust, lõige ja muud krutskid kampsuni juurde ikka peast!