Öeldakse, et sümbolid on justkui rennid, millesse energiat suunates avatakse teatud energeetilist mälupilti luues väravaid. Kui need sümbolid reastada mustrisse, tekib resonants, mis võimendab energeetilist jõudu.
Üks enam levinud sümbolitest on võti. Mina nimetaksin võtit lisaks teistele märkidele üheks oluliseks kodu sümboliks, mis annab kaitset ja lisab turvatunnet. Ka meie esivanemad kudusid kindakirjadesse ja tikkisid oma igapäevariietele maagilisi sümboleid, millel kõigil oli oma tähendus ja lugu. Minu kodus tähendab võti seda, et head inimesed on teretulnud – uks avatud, halbade kavatsustega inimestele on uks aga lukus. Koduväravast sisse tulles paelub tähelepanu pilgupüüdja, mille panin kokku detailidest, mille ostsin Saksamaal kunstipoest ja ühest suurest võtmest, mis mingeid teid pidi oli mul esikukapi sahtlisse jõudnud.
Kasutuid võtmeid leidub igast majapidamisest, see on nagu aja märk, et uus põlvkond esemeid tuleb peale. Kunagi hoidsid meie esivanemad suure rõngaga aidavõtmete kimpu puusal ja ohjasid talumajapidamisi. Nüüd võib neid aidavõtmeid leida paljudest vanadest majadest, seda nii maal kui linnas ja tore on, et leidub inimesi, kes võtavad vaevaks neid koguda. Asjade kogumine on kui mineviku säilitamine, see on ka inimtegevuse üks tahkudest ja jätkuvalt paeluv.
Minule ei meeldi eriti asjade kogumine, kuigi öeldakse, et kollektsioneerimine on just korrastamine, süstematiseerimine ja asjade üle kontrolli saavutamine. Mulle meeldib asju natukeses koguses – seda kinnitab ka võtmepuu, kus mul ripuvad mõned majapidamisest leitud vanaaegsed võtmeid. Samuti on seal puul koht konksukobaral, kus ripuvad kõikide teiste pereliikmete võtmekimbud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar