Mõned kuud tagasi trehvasin Põhjakeskuses oma endist õpetajat. Tegelikult märkasin ma ainult mantlit, mis mulle vastu kõndis. See paelus mind sedavõrd oma toredusega, et alles hiljem märkasin naeratavat kandjat.
Mantel oli sedavõrd vahva, et tükk aega vaatsin ja lahkasin, kuidas see oli ära "tuunitud".
Praegu on väga moes viltimise abil kirgastada oma mantleid, aga heegeldusi pole ma veel kellelgi näinud. Need polnud lihtsad heegeldused vaid väikesed helkurlilled. Iga lilleõie keskmeks oli helkurkangast välja lõigatud südamik. Seega, asjal oli ka praktiline pool - teha ennast pimedas nähtavaks.
Sama vahva nagu mantel oli ka barett, mis oli isegi edevam, sest lillede vahel jooksid väädid. Kahjuks ei saanud ma tollal korraliku fotot teha. Hiljem ühel ühisel üritusel õnnestus õnneks mul mantlist pilt teha.
Väga vahvad olid veel selle mantli juures krae ja kätiseotsad, mis olid kootud efektsest sametlõngast. Välja nägi nagu karakullinahk. Kokku nägi see välja hästi peen!
Tuttava sõnul oli tegemist juba vana ja igava mantliga, millega ei tahtnud enam käia. Näete, hea mõte ja ilusad lisandid ja mantel nagu uus! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar