reede, 26. juuni 2015

Maastikud, mis sunnivad joonistama

Ohh, Edela-Saksa loodus on nii lummavalt ilus, et seda võib nautida ja nautida. Oleme väga tänulikud, et õde valis elamiseks just Reiniäärse piirkonna, sest siin on nii überilus ja ikka ja jälle tekib tahtmine siia tagasi tulla. Kes on väga kaunis looduskohas korra käinud, see teab, et sõnade või fotoga on loodusilu raske edasi anda. Seda peab siiski tunnetama.
Sel korral külastasime mitmel korral ümbruskonna vanu kindluseid. Kuna need on enamasti ehitatud mäeküngaste kõige kõrgemasse tippu, siis avanesid ka võrratud vaated. Üks kindlus oli lausa nii kõrgel, et oli tunda lausa karget külma õhku.
Ühel päeval, kui korra kergelt oli puhatud, tuli jube tahtmine maalida. Võtta ette üks fotojäädvustus ja proovida see paari pintslilöögiga paberile panna.
Et töö tegemiseks kulus vähe aega ja akrüülvärvi jäi ohtralt järgi, siis sai ette võetud järgmine töö. Kiirete löökidega sai kujundatud mingid lilled, mida kodumaal pole.
Õel on aias imearmas tiigikene, kus ujuvad kuldkalakesed. Lahedad punased kalad, mis on hästi sõbralikud ja kui käe nende suunas sirutad, siis kerge näksatusega annavad väikese tervituse. Nii sündis ka maal vesiroosidest ja kuldkalakestest.
 Võõrad kohad inspireerivad!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar