neljapäev, 7. mai 2015

Klaasipuru imeline maailm


Ma ei osanud klaasikunstist suurt lugu pidada, sest nende aastate jooksul pole mul olnud võimalust ühelgi klaasisulatamiskursusel osaleda.

Ubja külanaiste seltsi tuli oma teadmisi ja oskusi õpetama Piret Laidroo, kes ise on kirglik klaasikunsti harrastaja.


Lauale oli valmis pandud hunnikute kaupa pudelikilde, peamiselt läbipaistvat, rohelist ja pruuni. Pudelikillud seetõttu, et need on kõige odavamad materjalid, millega saaksid õpilased katsetada. Käsitööklaas on üldjuhul kallis, mida ei raatsita proovitöödeks kulutada.



Esimesel õppepäeval õppisime esmalt tundma klaasi ja ohutustehnikat. Seejärel oli kõigil võimalus teha kolm tööd: kaks aknakaunistust ja küünlaalus.

Mis oli õppepäeva eesmärk? Kuigi klaasi käitumist on sulamisel vahel raske ette näha, seetõttu soovitaski juhendaja julgelt mängida erinevate värvidega. Kui näiteks valida paks pudelipõhi, siis mis juhtub sellega peale sulamist, mis juhtub aga peene klaasipuruga?


Veel meeldis, et sai proovida erinevaid käsitööriistu, mida klaasikunstnikud kasutavad klaasi lõikamisel. Klaas on materjal, mis vajab kindlat kätt ja üldiselt lõikamisel parandustöid on teha võimatu.

Mõne töö puhul sai hirmsasti sätitud mustrit aga peale sulatamist jäi üldmulje hoopsi teine. Mitte, et see oleks pettumust kellelegi valmistanud, vaid see tähendab seda, et klaasiga töötamine vajab pikaajalist kogemust ja matejali hingeelu tundmist.












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar