Punane gaasirätik

Reede õhtul pole telekast no kohe mitte midagi vaadata, sellepärast ma ei raatsigi niisama diivani peal vedeleda ja aega surnuks lüüa. Ükskord olin päris üksi ja ei viitsinud midagi teha ning lasin puldil klõbistades mööda telekakanaleid. Ikka edasi ja tagasi - mitte miskit ei köitnud tähelepanu. Kuid siis, ühel mingil vene kanalil, näidati ühte filmi, arvan, et tegemist oli 80ndate aastate algusajaga.

Filmi peategelaseks oli üks nooremapoolsem proua, kes töötades kommivabrikus oli siiski väga hea elujärje peal. Tal oli oma korter linnas, mis oli tolle aja kohta üsnagi maitsekalt sisustatud - ei mingeid kirjusid seina- ega põrandavaipu. Samuti oli proual kogu aeg uhke soeng peas, päris ülestõstetud kuhilat polnud, kuid rasked lokid olid küll kõrgeks seatud ja seljas kandis ka ilusaid kleite. Ühte uut kleiti demonstreerides mehele ütles ta: "Vaata, lasin õmmelda ühe impordkleidi järgi, no kesse ikka aru saab!"

Vot sellised ajad olid siis. Ise see film muidugi kujutas eelkõige läbilõiget proua õnnetust armastusest kahe mehe vastu, milles oli süüdi tema keevaline iseloom, tugev natuur ja iseseisvus.

Filmis oli palju retrot ja oli ka äratundmisrõõmu, sest olen otsapidi veel nõukaaja laps. Tähelepanu köitis üks gaasirätik, mille proua omale soengu otsa sättis. Mäletan, et mu emal oli neid ka mitmeid, mis oli kapis ilusasti kokku murtud. Ühe punase räti ärisin ma omale juba ammu-ammu ära. See on selline ilus, õhuline ja kerge - tolle ajastu märk, kuid sobilik ka tänapäeval kandma.

Punase gaasirätiku juurde sobib hästi verivärskelt kevadeks kootud punane kampsun.