Kalakesed

Õde on mul hobikeraamik. Tema käe all valmib fantastilisi töid.

Kunagi riputas ta oma veebialbumisse foto, kus veesilma ääres olevas peenras kümblevad kalakesed hostas. Ahh, kui armsad nad on! Tellimus sai tehtud. Kuna minu veesilm on kordades suurem, siis oli vaja ka rohkem kalakesi.

Juba järgmine laupäev jõuavad nad Saksamaalt mu juurde! :) :) :)

Täitsa sügis

Raske uskuda, et laupäeval oli 27 kraadi sooja.

Nüüd, kui õues vaatab vastu täielik sügisilm, tuleb välja otsida soojemad kampsikud, varbaotsa kinnisemad jalanõud... Ka pea tahab katmist.

Paras aeg teha omale mõnus pearätt, mis hoiaks juuksed koomal ja annaks peale varju.

Et need rätid leidsid omale uued omanikud, tuli lapsel hakata uusi meisterdama - ikka emale, mammale ja endale.  Õmblesin üks nädalavahetus paraja portsu toorikud valmis, nüüd hea tekstiilivärvidega neid kaunistada.

Mõeldes laste loovusele

Täna, 30. augustil toimus Rakvere Loovuskeskuses laste loovuspäev.

Hästi tore üritus oli. Kolme tunni jooksul said lapsed meisterdada ja proovida erinevaid tehnikaid.

-Magnetitoorikud ootasid, et neid värvidega ära kaetaks

-Klaasipurgid ootasid klaasimaalinguid

-Lauajupid ootasid ilusaid salvrätte

-Ämbritäis savi ootas väikesi käsi, mis vooliks ilusaid kujukesi

-Kivikesed ootasid uut värvikuube

Loovuspäev tõi kohale palju-palju lapsi. Oleks linnas vaid rohkem selliseid üritusi, kus lapsed saaksid oma loovust arendada. 



Villa ABC

Nii kõlas imeline koolitus, mis sai laupäeval MTÜ Haljala Kultuuriseltsi poolt teoks Karepa rannas.

Ma pole varem viltimisega kokku puutunud, seega olin täielik algaja. Kõik oli nii huvitav.

Päev algas märgviltimisega. See on omaette tehnika, kus kiht-kihilt tuli laotada villa. Koolitaja palus, et me tekitaksime erinevate villavärvidega kontraste. Peale vanutamist on hästi näha kuidas kujuneb mustrimäng.

Märgviltimine tähendabki seda, et hiljem kuuma vee ja seebiga surutakse villa kihid kokku. Villasoomused nakkuvad ja tekib eelvilt.

Vahepeal ei saanud eelvildist pilti teha, sest kõik olid nii hoos ja kõigil olid käed märjad.

Et eelvilt seebiseks ei jääks tuli proovitükk mitmest veest läbi loputada ning kuivama jätta.

Juhendaja vaatas tööd üle ning jagas nõuandeid, mis vigu võiks tulevikus vältida. 

Kõige raskem ja aeganõudvam töö oli vanutamine. Vanutamise juures pannakse eelvilt puuvillase kanga ja mullikile vahele. Taas tuleb kuuma vee ja seebiga töö märjaks kasta, seejärel puukaika abil rulli keerata ja siis hakata küll ühtepidi ning seejärel teistpidi rullima. Valmis töö pidi jääma sile ega ei tohtinud enam venida.  

Mina koos lapsega jõudsin valmis teha neli märgviltimise tehnikas toorikut. Minu enda esimene töö läks veits aia taha:), jäi teine pisut auklik.

Päeva teine pool kulus kuivviltimisele. Et see tehnika on väga mõnus, olid osad ka sellega juba eelnevalt kokku puutunud.

Koolitaja tutvustas kuivviltimise tööriistu, abivahendeid, tehnikaid ja nippe, kuidas teha ilusaid esemeid.

Kõik asusid usinasti kuivviltimist tegema. Hakkasin ka vaikselt nikerdama oma valmis tehtud vildile mingeid kujundeid. Et villa värvivalik ei olnud eriti lai, siis proovisin kollasest värvist mingeid kujundeid looma hakata.

Nii tulidki esimesed sidrunid, siis lehed ja siis oksad.

Lõpuks alusvillale tehtud sidrunipuuoks. Supermõnus oli viltida. Hiljem tuleb ilmselt sellest meisterdada mingi kott.

Aitäh MTÜ Haljala Kultuuriseltsile nii hea päeva eest!

Mida teha vana kampsuniga

Oi, ideid on igasuguseid!

Olen alles hoidnud ühe kampsuni. Valmis see pole saanud põhjusel, et 20 aastat on üks varrukaots kinni õmblemata. Nüüd see pole enam ammugi moes, kuid pole ka raatsinud ära visata, sest selline kirju muster on tegelikult nii lahe.

Nüüd kui ilmad õhtul veidike jahedamaks kisuvad, siis õues toolidel istudes tahaks soojemat istumisalust. Egas midagi - käärid sisse.

Kõigepealt toolilt lõige.

Siis harutasin kampsuni taas osadeks.

Lõike järgi lõikasin sobivad tükid välja.

Need kohad, kus nagu "puudu" jäi, õmblesin ristpistes tükid juurde.

 

Detailid äärestasid overlokiga üle, et silmad jooksma ei hakkaks.

Istumisaluste tagused lõikasin välja ühtelt lapitehnikas diivanikattelt, mis eriti kasutust ei leidnud.

Soe, villane ja pehme. Head istumist!

Kapipõhi

Kapipõhjas on tavaliselt sellised asjad peidus mida pole vaja. Nii ka üks vana hea plekist kandik, millel jõulumotiivid. Kandik on omal ajal hästi pererahvast teeninud  - sellele on ka hulgem torte tehtud, mida tõendavad noajäljed.

Tänu headele ilmadele käib terassil kõva kohvi ja tee joomine ning see kandik oli just sobilik, millega vedada kruuse ja teisi asju.

Selleks, et salvrätitehnikaga uut ilmet anda, tuli kandik eelnevalt paar korda valge akrüüliga värvida, et ära katta vana muster. Ääre värvisin punaseks, et oleks veidike lõbusam.

Seejärel lõikasin sobivad motiivid salvrätikust. Sobitasin paika ja kinnitasin lakiga.

Peale kuivamist lakkisin kandiku veekindla lakiga kolm kihti. Kandik jäi ilus sile ja läikiv.

Nüüd on vahva kui kandik isegi tühjana laual ilutseb.

Hea mõte

Ühel sünnipäeval sai mingi aeg jääkuubikud otsa ja perenaine tegi ettepaneku hoopis kokteili sisse jaheduse andmiseks lisada külmutatud karusmarju. Mari sulas tasapisi ära ja pärast oli seda hea peale ampsata.

Õnneks oli kodus kõik karusmarjad korjamata, sest moosi ei taha keegi ja niisama ei jaksa ka ära süüa.

Nüüd on kapis mitmeid kotte marju, mida saab kasutada jääkuubikute  või kommi asemel:)

Suurepärane idee!

Kisub kuumaks

No nii ju lubab ilmateade. Tuleb taas garderoobis õhukesed riided välja otsida.

Või kombineerida ise üks kerge kleidike olemasolevatest riietest. On ju igal naisel hunnikute kaupa riided, mis ühtäkki viskavad üle või järsku ei sobi selga jne.

Äsja valmis must kleidike, millel on kõik elemendid taaskasutatud. Ülemine osa vanema tüdruku riidekotist leitud, alumine osa on mingi vana seelik. Pitsid käiseaugus sain ühelt vedelema jäänud hommikulmantlilt, vöö ühelt peokleidilt (mille asendasin hoopiski rohelist värvi vööga). Sarnased kuid siiski erinevad nööbid leidsin nööbikarbist, pross on pärit ammusest ajast kui eemaldasin ühtedelt kingadelt liiga edevad lilled.

Vuristasin kõik kokku ja sain retuuside peale kerge kleidikese.

Rege rauta suvel

Nii ju öeldakse, kui valmistutakse talveks.

Varsti sügis ja siis jälle mütsiprobleem. Lastega on ju nii, et uus jope, uus müts.

Tegin oma väiksemale sellise varasügisese mütsi punase jope juurde. Peaks omale ka tegema!

Sünteetilise lõnga soetasin Põhjakeskuse käsitööpoest.



Kaktus akna peal

Värske õhk mõjus kaktusele hästi. Kui vana taimega on tegemist, kes seda enam mäletab. Arvan, et üle 10 aasta kindlasti. Kaktus kasvab omaette köögiakna nurgas ja sageli on unarusse jäetud.

Ükskord kukkus see aknalaua peale pikali, ilmselt oli muld nii läbi kuivanud ja taim ei suutnud enam tasakaalu pidada.

Viisin kaktuse mõned nädalad tagasi esimest korda õue, peitsin selle teiste põõsaste vahele ära ja oh imet, õied tulevad ridamisi.

Seda õieilu pidi pildistama!

Ei ole midagi uut siin taeva all

Augustikuu ajakirjas Maakodu on juttu harrastuskunstnik Merike Maaroosi kodust. Nagu kunstnikule omane on naine klopsinud olemasolevatest vahenditest omapärase kodu.

Merike ütleb, et tegelikult inimesel pole eluks palju vaja ja vanast uut teha on vahva. Maal ei peagi olema moodne ja läikiv. Selliseid kodusid on linnas juba küll. Ka suur raamaturiiul on neil omameisterdatud.

Jah, kunagi aastaid tagasi sähvatas mul omal samasugune idee teha seinasuurune raamaturiiul. Materjali oli küll, sest majal sai vaheseinu maha võetud. Valmis sai tõeliselt suur riiul, mis mahutab mu raamatu- ja ajakirjade kogu. Nii et, midagi pole uut siin ilmas ja ideed korduvad.

Inspiratsioon botaanikaaiast

Laupäeval sai käidud botaanikaaias. Saime väravas kohe negatiivse kogemuse osaliseks, sest eelnevalt internetist ostetud ID-piletid ei kehtinud. Laupäeval toimus botaanikaaias Piknikfest ja kõik taimehuvilised pidid üsna krõbeda hinnaga sissepääsu lunastama.


No mis teha! Lasta päeval lörri minna, ei! Piknikfesti kui sellist me ei näinudki, sest see algas tunde hiljem, me jõudsime oma ringkäigu enne ära teha.

Positiivne selle loo juures oli see, et kaubamüüjad sättisid aegsasti oma kraami välja. Uudistasime ka ja ükskõikselt ei möödunud ma Helmehaldja leti juurest. Inspiratsiooni sain tumehallidest suurtest mandlikujulistest klaaspärlitest. Tahtsin mingeid suuri ehteid teha ja langetasin kohe ostuotsuse.

Pühapäeva hommikul kui kohvi jõin ja telekat vaatasin, väänasin omale ehtekomplekti kokku. Mulle meeldib!

Unustatud lapitehnika

Käsitöö ja kunstiga käivad asjad hooti. Mingi aeg pühendud millegi valmistamisele teinekord pikemalt, teinekord lühemalt.

Kunagi õmblesin hoolega lapitekke. Mulle väga meeldis see ja ilmselt praegu ka aga hetkel pole mul majas sellist suurt töölauda nagu korteris oli. Valmis olen õmmelnud kümneid lapitekke ja paar tekki on poolikult garderoobis detailidena ootamas kokkuõmblemist.

Vanem laps sättis ennast eelmine nädal täiesti ootamatult laadale. Andis teada - otsigu ma kõik majapidamisest valmis, mida kannataks müüa. Nii saigi jälle kiiruga otsitud igatsugu asju müügiks, muuhulgas koorus voodi tagant ja riiulist kaks lappitekki.

Esimene on 100% taaskasutus - vanadest rõivastest palkmaja tehnikas kokku õmmeldud tekk.

Ilmselt seetõttu, et see oli mu esimene tekk, pole ma raatsinud seda mitte kellelegi kinkida.

Teine tekk on punastes toonides. Mäletan, et šnitti võtsin kuulsa disaineri Kaffe Fassett tekilt.

Kaffe Fassett läheb peale neile käsitööhuvilistele, kes armastavad värve. Tema tehtud ja disainitud tikandid, kudumid, mosaiigid, lapitekid, joonistused, vaibad, kangad jne. need väärivad lihtsalt ahhetust. Nii ilusad asju produtseerib see mees!

Kunagi ma veel hakkan õmblema!

Ühe kampsuni ajalugu

Mõni asi tahab aega valmimiseks saada rohkem kui teine.

Valged kudumud on kenad. Kunagi nägin ühes Soome ajakirjas ühte hästi ilusat jämedast lõngast kootud vesti. Modelli seljas istus see kui valatult! Mis seal ikka, sai järgi tehtud. Tulemuseks aga üks vest, mis tegi kandja keha veelgi töntsimaks. Sai riiulisse visatud ootamaks aega, mil jälle üles harutatakse.

Järjega jõudis vest ka ema kappi, kuid kuna oli õlgadest lai, siis ka ei leidnud kasutamist.

Ühel järjekordsel sorteerimistuuril avastasin, et tegelikult on see vest kenast lõngast tehtud, vaja veidike kohendamist ja siis saaks seda taas kanda. Otsustasin vestist kampsuni teha - varrukad ja nööbiliistud ainult juurde kududa. Lõnga oli ka veel järgi.

Kuidagi igav tuli. Heegeldasin varrukaotstesse ja krae serva pitsi. Mõned lilled rinda...

 Lillesüdamikeks mingilt vanalt kleidilt lõigatud nööbid.

Kunagi katsetasin polümeersaviga ühte tehnikat. Järgi jäi rida ümmargusi reljeefseid eri suuruses asjakesi. Täiesti sobilikud nööpideks. Vaja oli ainult lisaauke juurde teha.

Lõppkokkuvõtteks jäi huvitav - eri suuruse, kuju ja mustriga nööbid.

Kogu kampsun sai siis selline... Hästi mõnus on seda juba nüüd jahedate ilmadega kanda:)