Kaltsudest lillepostament

Facebooki aiaelu foorumis lahatakse igasuguseid teemasid ja aeg-ajalt visatakse letti huvitavaid meisterdamisi.

See betooni ja kangaga lillepottide valmistamine pole enam ammugi midagi uut. Mina nägin seda esmakordselt aastaid tagasi rootslaste betoonimeisterdajate foorumis. Seal tundusid need nii hirmuäratavad - teravate otstega ja ei ahvatlenud meisterdama.

Ükskord keegi postitas aiaelu foorumis oma töid ja siis üks proua ütles, et teda ka häirivad need teravikud ja et tema teeks ilusad ümmargused ümbrispotid.

Sealt siis tekkiski kohe mul mõte, et teeks ka suured ilusad ümmargused lillepotid, millest saaks astmelist lillepostamenti teha.

Kõige parema inspiratsiooni sain siit VIDEOST

Kangaks kasutasin ühte vana villast tekki, mis ootas ammu ära viskamist. Suure madala poti aluseks kasutasin autoratast. Et keskkoht ära ei vajuks, panin sinna ühe pooliku fiboploki. See nakkus tsemendiga ja oli hiljem aluseks järgmisele astmele.

Ülemise, kõrgema poti, vormiks kasutasin suurt pesukaussi.

Mina ei hakanud mingeid segusid ise meisterdama - võtsin tsemendi ja vee ning segasin hapukooretaoliseks massiks ja valmis. Märja lapitooriku kastisin segu sisse ja tõmbasin vormi peale.

Paar päeva kuivas, siis kastsin seest betoonipiimaga üle. Peale paari päeva kuivamist muutus see kõik kivikõvaks ja võõpasin punase valmisvärviga üle. See on ilmastikukindel.

Kui kaua selline postament vastu peab, ei oska öelda. Katsetan. Et see on väga odav projekt, siis pole kahju ka kui see paari aastaga ära laguneb.

Tsemendist, mis üle jäi, valasin kaks lindude jooginõu, kus kasutasin rabarberilehte.

Uued peenrad tahavad veel rohelisemaks minemist, kuid usun, et selline vallatu postament sobib julge inimese aeda küll.
 

Roosidega must jakk

Tegemist on musta teksajakiga, mis on mõeldud lühemat kasvu inimesele. Alguses vaatasin, et väga imelik pikkus, kuid jätsin nii nagu oli ja ei hakanud pitsiga pikendama.

Hiljem proovis seda üks klient ja talle sobis see ideaalselt.

Kuna must või õigemini tumehall, on neutraalne, siis tegelikkuses oleks võinud ükskõik mis värvi pitsiga tuunida, sest kõik oleks sobinud.

Jäin seekord musta pitsi ja pärlite juurde. Aksenti lisasin kullakaspruuni narmaspitsi ja roosidega.

Kerge värvitöö kriidivärvidega

Suvel on õues mõnus värvidega mässata. Seekord katsetasin nõukaaegsete toolide peal kriidivärvidega mängimist.

Kokku valmis projekti käigus kolm tooli nagu kolm õde, aga ühe tooli põhi on jäädavalt kadunud, seega ei saanud seda lõplikult kokku panna.

Proovisin toolide peal erinevaid värvimisviise, kumbagi lahti ei lammutanud ja värvisin ühes tükis ära. Need toolid ei ole seda väärt, et neid väga restaureerida, kuid uut ja värskemat ilmet võib neile anda küll.

Kahjuks ei saa kriidivärviga projekte lugeda odavateks, sest kui teha ägedaid värvilisi toole, siis kulub natuke rohkem raha kui tavalise mööblivärvi peale. Seega tasub ette võtta mitu mööblitükki, et selline ülevõõpamine oleks kasulik.

Kasutasin kahte värvi: firma Annie Sloani Chalk Painti värvitooni Old white ja Versailles (rohekas) ning firma Shjerningi Art Vintage 7570 Dusty Rose. Annie Sloani ostsin esinduspoest ja Shjerningi kriidivärve müüb Värvikeskus, need on 250 ml topsikutes ja maksavad 7 eurot. Annie Sloani üheliitrine värv on üle 28 euro.

Esimese tooli puhul puhastasin ja lihvisin liivapaberiga kogu pinna üle. Siis värvisin roosa värviga üle. Lasin kuivada ja seejärel pintseldasin vaba käega rohelist ja valget värvi.

 

Teise ja kolmanda tooli tegin lapiga lihtsalt puhtaks. Ma ei lihvinud ja kandsin valge värvi otse pruuni tooli peale. Üllatuseks ei hakanud pruun peits, või teab mis materjaliga tool viimistletud oli, läbi imbuma valgest värvist. Seda on juhtunud teiste nõukaaegsete mööblitükkidega, kus tuleb kasutada kruntvärvi, mis lukustab peitsi.

Valget värvi kandsin teisele toolile kaks korda ja siis pintseldasin nii rohelist kui roosat värvi peale.

Pintsli kohta nii palju, et see polnud nimetatud firmade kallis töövahend, vaid tavaline ehituspoest ostetud ümmargune pintsel. See töötas väga hästi.

Lõpuks tegin toolidele kaunistused - lõikasin salvrätikust motiivid ja kinnitasin lakiga tooli kõige katkistemate osade peale (seljatoe servad).

Käisin liivapaberiga kõik tooliservad üle ning siit-sealt lihvisin värvi maha, et saavutada kulunud ilme.

Peale kuivamist vahatasin toolid Annie Sloani läbipaistva mööblivahaga (0,5 liitrit 16,90).

Seega, lõpptulemus jäi mõlema värvimise puhul samaks ja ka aega kulus peaaegu ühepalju.

Miks julgesin kanda kriidivärvi otse puhastamata mööbli peale? Seepärast, et Annie Sloan reklaamibki oma värve kui kõrgtasemelisi kriidivärve, mida võib otse lihvimata pinnale kanda. Youtubes on väga palju sellekohaseid videosid, kus sedasi tehakse. Võtsin katsetamiseks odava tooli, et veenduda reklaamis. Jah, see on nii, kuid see ei pruugi kehtida iga mööblitüki kohta ja alati tuleb kaaluda kuidas värvimistööd alustada ja mis vahendeid kasutada.

Nuturaamat õpetajale

Osad õpetajad on loodud headeks õpetajateks, keda lapsed veel aastakümneid hiljem meelde tuletavad ja kellest jääb järgi soe mälestus. Miks nii mõne õpetajaga on, ei tea, ehk on iseloomuomadused need, mis meeldivad lastele - oskab neid kuulata ja armastada.

Sellisest suhtest tuleb kunagi lahti öelda ja see on mõlemale poolele raske. Õpetajale ehk vähem, kuid lapsed mäletavad üldjuhul oma esimest õpetajat kaua. Ja lahkuminemisel soovitakse midagi sellist kinkida, mis meenutaks koos veedetud aega.

Kui mu vanem tütar kunagi ammu lõpetas algkooli, siis teiste emadega tekkis idee teha väike raamat, kus laste joonistused ja mõned ütlemised sees. Tollal polnud kauneid köitmisviise ja nii me lasime laste pildid ära lamineerida ja spiraalköites raamatuks teha. Et see ikka säiliks aastakümneid. Sama õpetaja oli ka mu teisele lapsele algklassi õpetajaks, kuid nüüd ta lahkus ära Hollandisse õpetajaks. Vaatamata sellele, leidis ta kevadel aega, et kutsuda oma õpilased piknikule, et infot vahetada. Nii vahva!


Kadrina õpetaja Liinast räägiti kogu aeg nii häid sõnu ja tegelikult isegi kardeti lahkuminekut. Sest nii head ja hoolivat õpetajat pole teist olemas!

Õpetajale telliti lahkuminemise puhul Belgia köites suur raamat, kuhu laps joonistas pildi, kirjutas mälestuse, luuletuse või sõnumi ja jättis endast foto.

Raamatusse jäi nii palju ruumi veel, et õpetaja saab sinna veel kleepida pilte ja teha märkusi pisikeste kohta, kes olid tema pedagoogitee esimesed pääsukesed.

Muidugi on see raamat soe mälestus, mis kuuldavasti tõi rohkelt pisaraid kõigile silma :)

Rukkilillelisse pulma uhke karp ja album

Armsa Janega sain tuttavaks kevadel, kui ta pöördus mu poole mõttega valmistada oma suvisesse pulma fotoalbum ja sinna juurde sobiv karp.

Temal oli oma pulmateema peas juba läbi mõelnud - see pidi tulema maalähedane ja soe. Läbivaks jooneks käsitööpits ja puuvillane. Kuna pulm toimub juulis, siis pulmalilledeks on põllulilled ja peamiselt kasutatakse rukkilille.

Fotoalbum läheb pulmapäeval kohe käiku. Selleks tehakse külalistest koha pealt pilt ja see kleebitakse albumisse. Juurde kirjutavad inimesed oma häid mõtteid või soove.

Selleks, et albumit oleks mugav kasutada, siis köitsin selle Belgia köites ja A4 püstises asendis. See on klapi ja magnetkinnitusega ning hiljem saab sinna vahele veel susata fotosid.

Et aga teemaks oli käsitööpits, siis kogu komplekti - fotoalbumi ja karbi, katsin naturaalset värvi Nepaali paberiga ja kaunistasin peene niplispitsiga.

Kaunistuseks kasutasin quillingu tehnikas tehtud rukkililli, mis on nii karbikaanel kui ka albumil.

Karp on tõeliselt suur. Seda seetõttu, et see peab hiljem ära mahutama nii albumi kui külaliste kingitud kaardid. Pruutpaar soovis, et kõik asjad oleksid kindlalt ühes kohas.

Jane ja Oliverile pikka-pikka kooselu ja palju armastust! :)

Vihmapiisane teksajakk

Seda teksajakki kannab nüüd Tanja, kes soovis seda tuunida nii pitsi kui pärlite ja läikivate kivikestega.

Kui sobitasime erinevaid pitse, siis jäime siiski valge juurde, sest see on ilus suvine ja sobib hästi teksasinise värviga.

Kindel soov oli, et pärleid ja kivikesi võib peale õmmelda, kuid need ei tohiks liiga suured olla.

Nii said kaunistuse kraeserv ja taskuklapid, samuti seljaosa. Taskutele soovis ta üksikuid pärleid, mis oleksid kui piisakesed.

Sellel suvel siis vihmapiisad :)