Eelmine nädal üllatas tõeliselt kena ilmaga ja kõik oli suurepärane. Alati on see risk, et pikka aega ette planeeritud üritus võib osaliselt paha ilma tõttu nahka minna.
Jaanuaris sain kõrgkoolikaaslastega kokku ja siis tekkis tundmus, et peaks ikka tihedamini läbi käima. Siis sähvatas, et suvel võiks mõnusasti mere ääres tšillida ja miks seda niisama teha, parem ette võtta mingi väljakutse.
Väljakutseks osutus maalimine, sest igapäevaselt keegi kunstiga ei tegele. Eriti maalimisega.
Pool aastat möödus nagu sauhti ja käes oligi päev, kus me saime Ida-Virumaal imeilusas rannamajas kokku. Kõik olid juba kärsitud ja ootasid oma lõuendit. Ilmselt koostegemise vaimust ei hakkanud keegi nurisema, et ei oska. Kohe võeti silmapiirile jääv meri ette ja hakati värve lõuendile kandma.
Minu roll oli pisuke, aitasin vaid värve segada ja kui kusagilt hakkas miskit rappa kiskuma, siis sekkusin. Aga üldiselt tegid kõik nii nagu oskasid. Kursavennal oli ka hea idee - tahtis tütarlast merepiiri taustal teha, kuid siiski otsustas asjad jätta nii nagu oli. Igatahes maal on originaalne ja eristus teiste seast päris kõvasti.
Lõppkokkuvõtteks ütlen, et olin vägaväga meeldivalt üllatunud. Veelkord sai kinnitust tõsiasi, et pole olemas inimest, kes ei oska maalida. Kunst ja looming on igas ühes. Igal inimesel on oma käekiri, mistõttu ongi iga töö erinev.
Mis seal salata, üheskoos imetlesime ikka ja jälle oma taieseid ning olime ülimalt rahul.
Õhtul lõppes mõnusa sauna, grilli ja värviderohke päikeseloojanguga. Ja karastava ujumisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar