Üksikutest päiksepaistelistest päevadest tuleb nüüd juba siiralt rõõmu tunda ja neist tuleb ka viimast võtta. Ja kui vihmasagar kastab maad, siis tuleb sellega leppida - lubati ju kehva suve.
Meie kamba selleaastane kohtumine sai õnneks mere ääres Liimalas peetud. Teemapidu ei korraldanud, sest tahtsime lihtsalt vabalt võtta. Kuna huvi mingi nokitsemise vastu oli, siis hakkasid keerlema mõtted, mida vähese vaevaga teha.
Terassil elektrivalgust pole ja õhtuti katab maad pilkane pimedus. See andis tõuke teha ohtralt teeküünlalambikesi.
Kaasa sai võetud purgikesi, mida näiteks kaupluses Magazin, on erineva kuju ja suurusega. Osad on eriti armsad! Lisaks pitse, paelu, pärleid ja muud, millega purgikesi kaunistada.
Ka lõunamaalt toodud kivikesed ja nagu Sirje ütles "prügi" läks käiku, kuid tulemuseks olid vapustavalt suured küünlavaasid, kus tuul leeki maha ei suru.
Kuna magamistoas olid ühe kapiga mul omad plaanid, siis jäi sinna nurka haigutama tühjus. Kohe algusest peale sügelesid käed selle järgi, et tahaks ise mingi kapi või kummuti üles tuunida. Olen ka taaskasutussõber ja seega eelistan ise midagi kusagilt hankida ning selle peaaegu endale meelepäraseks teha.
Oma lemmikkaltsukast Hulja Vikerkaarest leidsingi väikese kahe sahtliga kummuti. Kauplusesse oli äsja kaupa tulnud ja väike kummut ootas ära ostmist. Hind oli supertaskukohane ja pikemalt mõtlemata ostsin selle ära.
Kummut oli mõnusa spooniga ja ülevaatamisel andsin kohe hinnangu, et sellele on mõnus värvi peale tõmmata. Siiski ei läinud ma seda teed, et oleks värvi kohe spoonile kandnud, vaid lihvisin kergelt kapi üle. Olen nüüd märganud, et teatud spoonide värv hakkab kohe peale üle värvimist immitsema ja siis peab kurja vaeva nägema, et see korralikult ära katta. Ükskord mingi kapiga oligi see jama ja siis ma panin kahe värvikihi vahele kihi lakki, et kapp ei jääks kirju.
Kapilt eemaldasin jubedad nupud ja värvisin esialgu valgeks. Mehel lasin tikksaega alumisse serva lõigata ornamendi. Kuna valge tundus kohutavalt igav, siis katsetasin ka, et üleni kuldseks värvida, kuid see jäi liiast :)
Lõppviimistluseks valisin kuldkollase tooni, mis sobib hästi tapeedi sees olevate lilledega. Peale seda, kui sahtlid said kaunistusliistud, maalisin külgedele, peale ja sahtliosale kuldse värviga taimeornamendid. Tundus, et kõik sai valmis, kuid ilma jalgadeta oli kummut nagu jalutu.
Taas tulid lagedale ühed vanad trepikäsipuu nikerdatud detailid, mis parajaks lõigatuna sobisid ideaalselt jalgadeks. Mees ütles, et kapp on naljakas. Jah on, kuid mulle ta hirmsasti meeldib :)
Kunagi otsisin poest natuke teistmoodi öökappe ja siis leidsin, kuid kahjuks olid need pruuni värvi. Ostsin need siiski ära, sest need meeldisid mulle.
Magamistoa remontimise ajal langetasin lõpliku otsuse, et kõik mööbel tuleb valgeks värvida ja nii võtsin ette voodiraami kui ka öökapid.
Tahtsin kappidele veidike vanaldase ilme anda ja otsisin kuidas käib mööbli vanandamine ehk shabby chic mulje andmine. Mees saatis mulle Youtube lingi, kus Annie Sloan värvib ja vanandab mööblit imelise kergusega. Võtmesõnaks oli kriidivärvid, mida saab igale esemele peale kanda, ilma et seda peab eelnevalt lihvima või kuidagi ette valmistama. Tuli välja, et ka Eestis on selle firma edasimüüja olemas ja Tallinnas ühest salongist võib igas värviskaalas kriidivärve ja ka vahasid osta. Vahad käivad kriidivärvidega värvimise juurde, sest see kinnitab lõpuks värvi ega määri enam edasi. Tarvikute hinnad on poevärvidest kaks ja kolm korda kõrgemad.
Kriidivärvi eeliseks on see, et peale värvimist saab teda imelise kergusega töödelda, ehk saab maha lihvida ja kratsida siit-sealt, et anda kulunud ilme. Kui lisada veel vaha, siis jäävad asjad eriti vanad välja. Tavalise värviga värvimisel juhtub see, et kui hakkad hiljem liivapaberiga värvi lihvima või kulutama, siis see kitib liivapaberisse ja peab väga ettevaatlik olema, et mitte oma tööd ära rikkuda. Tavaline värv moodustab kileja pinna mööblile ega lase enam eriti töödelda.
Ühesõnaga, värvid olid hinda väärt, kuid ma lõpptulemusega siiski rahule ei jäänud. Kapid jäid siiski liiga rääbakad ja ma värvisin nad ikkagi taas valgeks. Ainult süvendatud lilledele andsin vahaga väheke sügavust juurde.
Möödunud aastal täitus 15 aastat kunagise kuulsa Rägavere kultuurimõisa
müümisest erakätesse. Alates aastast 1999 on seal toimetanud ameeriklane
Morgan Hammerbeck, kes kasvatab seal Lääne-Virumaa suurimat lambakarja. Kuna mõis on eraomandis ja koduks inimestele, siis pole see enam kõigile külastajatele avatud.
Täna toimus üle-eestiline avatud talude päev, kus ligi 150 talu ja põllumajandusettevõtte uksed olid avatud. Selle päeva raames avati ka mõisa väravad ja lõpuks sai piiluda mõisahoonesse, mille maitsekasse renoveerimisse on aastate jooksul mõisahärra väga palju investeerinud.
Kuigi suurem osa mõisaruumidest oli suletud, siis külalisteruumidesse said kõik pilgu heita.
Mõis tegeleb peamiselt lambakasvatusega ja kõik, mis tootmisest saab, läheb käiku. Mõisas oli suur valik lambanahast väga ilusaid ja kvaliteetseid tooteid. Täitus ka minu üks soov - sain lõpuks omale magamistuppa lambanahast põrandavaiba. Kuna müüjaks oli köösner ise, siis arvas ta, et nahka peab ühest servast kohendama ja meie silme all tegi ta tugevdusõmbluse. Seega, nägime ka nahaõmblusateljeed ja kuidas töötavad nahaõmblusmasinad.
Mõisa seintel on igal pool kunsti. Ka karjakoer, kes maja ees üsna ükskõikselt ja stoilise rahuga külalisi vaatas, oli jäädvustatud maalile.
Mõisa külastust loengi päeva eredamaks elamuseks, sest sai nautida palju ilu ja ära mekitud lambalihasupp oli oivaline.
Nojah, nii ta siiski läks, kui istusime Mailaga neljapäeva õhtul maha, et hakata õlivärvidega maalima.
Mõte proovida taas õlivärvidega maalimist tekkis varakevadel kui lappasin Youtubest mingeid õppevideosid kuidas õlivärvide ja värvilabidaga lihtsalt maalida. Sattusin ühe ameeriklase leheküljele, kes imelise kergusega joonistas talvise maastiku. Kõik tundus nii lihtne olevat, et otsustasime järgi proovida. On ju küll neid videosid või DIY juhendeid olnud, kus asju tehakse tavatu lihtsusega, aga tegelikkuses jäetakse osad etapid või äpardumised vahele.
Ostsin kohe selle projekti jaoks poest suure komplekti õlivärve, kus oli lai värviskaala, et ei peaks ise neid kokku segama. Olime kunagi ammu õlivärvidega küll joonistanud, kuid ega täpselt ei mäletanud me kumbki mismoodi see värvide kokkusegamine käib. Maila leidis kodust ka kapis ringituulamise peale karbi vanu häid veneaegseid õlivärve, mis siiani veel töökorras on.
Nüüd, kui möödas oli juba neli kuud, otsustasime, et projekt tuleb lõpuni viia. Miks ka mitte, mõlemal puhkus ja aega küllalt. Hakkasime YT seda videot otsima, kuid ei leidnudki, sest olin unustanud seda salvestada. Täpselt kaks tundi läks otsingute peale aega, kuid selle käigus lappasime mõnuga videosid kunstnikest, kellel on tohutu anne maalimise peale. Lõpuks leidsime Wilson Bickfordi kanali, kus ta jagab palju maalimisnippe.
Maila töö
Võtsime video alusel järk-järgult töö ette. Peagi selgus tõsiasi, millele kohe alguses ei märganud tähelepanu pöörata - valge värv ähvardas mõlemal otsa saada. Maalisime kokkuhoiurežiimil kuidagi oma töid ja tehtud saime! Maila jäi maaliga rahule, mina mitte. Pean poest siiski värvi juurde tooma ja parandustöid tegema.
Tõdesime, et üksi ei viitsiks vist mässata, aga koos on päris lahe ja saab töö ka ühe jutiga lõpuni viia. Ja milline mõnus õlivärvilõhn hõljub toas!
Umbes sada aastat tagasi, kui heegeldasin voodile katte, siis tegin ka ilupatjadele peaaegu samasugused ümbriskatted. Kuid tollal oli kiire ja heegeldatud esiküljele vuristasin kanga lihtsalt taha ning allääre õmblesin käsitsi kinni.
Kuna tegemist oli heledate katetega, siis vajavad nad pidevalt värskendamist. Eriti seetõttu, et üks vana koer käib salaja ajal, kui tööl olen, minu voodis pikutamas! See lõputu lahti-kinni harutamine hakkas väga ära tüütama. Ühel päeval lammutasin katted juppideks ja õmblesin heegeldatud osale korraliku kangaraami, mille ääristasin pitsiga. See kord võtsin vaevaks ka luku avasse õmmelda, et oleks lihtsam vajadusel katteid pessu visata.
Eelmine nädal üllatas tõeliselt kena ilmaga ja kõik oli suurepärane. Alati on see risk, et pikka aega ette planeeritud üritus võib osaliselt paha ilma tõttu nahka minna.
Jaanuaris sain kõrgkoolikaaslastega kokku ja siis tekkis tundmus, et peaks ikka tihedamini läbi käima. Siis sähvatas, et suvel võiks mõnusasti mere ääres tšillida ja miks seda niisama teha, parem ette võtta mingi väljakutse.
Väljakutseks osutus maalimine, sest igapäevaselt keegi kunstiga ei tegele. Eriti maalimisega.
Pool aastat möödus nagu sauhti ja käes oligi päev, kus me saime Ida-Virumaal imeilusas rannamajas kokku. Kõik olid juba kärsitud ja ootasid oma lõuendit. Ilmselt koostegemise vaimust ei hakkanud keegi nurisema, et ei oska. Kohe võeti silmapiirile jääv meri ette ja hakati värve lõuendile kandma.
Minu roll oli pisuke, aitasin vaid värve segada ja kui kusagilt hakkas miskit rappa kiskuma, siis sekkusin. Aga üldiselt tegid kõik nii nagu oskasid. Kursavennal oli ka hea idee - tahtis tütarlast merepiiri taustal teha, kuid siiski otsustas asjad jätta nii nagu oli. Igatahes maal on originaalne ja eristus teiste seast päris kõvasti.
Lõppkokkuvõtteks ütlen, et olin vägaväga meeldivalt üllatunud. Veelkord sai kinnitust tõsiasi, et pole olemas inimest, kes ei oska maalida. Kunst ja looming on igas ühes. Igal inimesel on oma käekiri, mistõttu ongi iga töö erinev.
Mis seal salata, üheskoos imetlesime ikka ja jälle oma taieseid ning olime ülimalt rahul.
Õhtul lõppes mõnusa sauna, grilli ja värviderohke päikeseloojanguga. Ja karastava ujumisega.
Suurepärane idee on soolaleivaks kinkida graveeritud lõikelaud. Mitte tavalise pildiga laud, vaid millel on miskit, mis on presonaalselt pererahvale mõeldud.
Minuga võttis ühendus Eveli, kellel oli silme ees nägemus, mis lõikelaual peab olema - suur tamm, millele on nagu noga lõigatud süda, milles pereraha nimed sisse kratsitud.
Selline ilus ja heast materjalist kingitus püsib kodus aastaid.