Lehed

esmaspäev, 22. aprill 2013

Vana juukseklambri remont


Kellel peres palju pikajuukselisi, need teavad kuidas juukseaksessuaarid kaovad nagu tina vette. Juuksekumme või klambreid võib poest pihuga osta, aga kui neid vaja on, siis vaatavad sahtlis vastu ikka need vanad nässakad. Uued on kõik kuhugi jalutama läinud.


Nii vedeles ka üks hirmkole juukseklamber tükk aega mul sahtlis, sest keegi ei tahtnud seda arusaadavalt kanda.


Mõtlesin kuidas seda natukesegi rõõmsamaks muuta. Näppisin polümeersavist mõned roosid valmis, millele enne põletamist lükkasin traadijupid sisse. Ikka selleks, et traati saaks hiljem klambri ümber mässida. Puudub ju kogemus, kas liimipüstoliga kleepides jäävad roosid ja pärlid metalli külge.

Väga palju ei saanud vidinaid klambri külge panna, sest see hakkas raskeks muutuma.

Nagu ikka mul polümeersaviga läheb, kus ma ei jää kunagi tulemusega rahule, siis nii ka seekord - roosikesed ei jäänud peale põletust ilusad ja läikivad. Egas midagi, lakk peale ja sädelust ka hulka.

 

kolmapäev, 17. aprill 2013

Virumaa kirikindad: Jõhvi


Kindamustri leidsin Aino Praakli kindaraamatust. Valik ei osutunud Jõhvi kasuks mitte seetõttu, et pean seal aegajalt tööl käima, oiei (see on väga kole linn), vaid seetõttu, et värvikombinatsioon andis välja nii ilusa mustri.


Ei heidutanud mind ka autori märkus, et kinnast oli korraga kolme lõngaga kududa tüütu. Alguses väheke pusisin, kuid hiljem tekkis oma süsteem. Ikkagi oli kergem kui läti mustriga kindad, mille ma eelnevalt kudusin ja kus korraga jooksis 4 lõnga. No lõunanaabrid on eestlastest ka palju kõvemad kindakudujad.

Ise jäin enamvähem rahule, sest need on alles mul kolmandad käpikud.

neljapäev, 11. aprill 2013

Kaunistatud salvrätikuhoidjad



Möödunud aastal peale köögiremonti viskasin vana metallist salvrätikuhoidja minema. Tahtsin omale soetada puidust, sellist tavalist, mis käib laua peale. Kuid võta näpust, mitte üheski poes polnud tükk aega sellist müügil. Ega ma nii pingsalt ka ei otsinud, kuid kui kodutarvete või pudipadi poodi sattusin, siis ikka vaatasin ringi. Lõpuks tulid need hoidikud Koduekstrasse müügile. Kvaliteet ei ole neil just tipptase, sest valmistatud on need mingist puidujääkidest, rääkimata veel viimistlemisest. Ostsin siiski ära.


Lisaks tavapoodidele, tsekkan ikka mida pakuvad kaltsukad. Ja ka kaltsukas oli "puiduosakonnas" müügile pandud ilus, treitud ja väga heas korras salvrätikuhoidik. Sain siis praktiliselt hetkega kahe salvrätikuhoidiku omanikuks.

Ema viskas sellele kaltsukaomale kohe silma peale, kuid ütlesin kohe, et ei tahaks sellest loobuda. Ema aga seda valget ei tahtnud, pidavat kiiresti ära määrduma. Lubasin, et tõmban valgele värvile uue värvi peale.


Kui läks juba värvimiseks, siis võõpasin enda oma ka üle, sest sedasi sulas ta paremini kokku köögimiljööga. Mõlemale hoidikule kleepisin enne värvimist salvrätikumotiivid peale.

Vot sellised lood.

pühapäev, 7. aprill 2013

Pori ja päike: pruuni-kollasekirjud sokid


Selline see Eesti kevad on - rõõmus päike, sekka korralik ports pori ja löga. Nii annab kollane värv pruunile väheke särtsu juurde ning värvid tasakaalustavad teineteist.

Sokid kujundasin ise, hea idee andis Ülle, kes oma blogis jutustas, kuidas ta hakkis ära Eesti Naise mustrilehed, sest neist otsida väärt mustreid oli ebamugav. Mul on ka neid mustrilehti paras virn ja ega ma ka ei viitsinud neid suurt lapata, et sealt midagi leida. Lõin ka käärid neile sisse. Ära visata oleks olnud suurim rumalus, sest need peegeldavad omaaegset kästitöökultuuri ja mis seal salata - nii mõnigi rahvuslik muster leiab ära kasutamist.