Lehed

reede, 29. juuli 2016

Kuhu tasub minna: Haapsalu Talumehe kõrts pakub head sööki ja puidust ilu



Ma ei tea kuidas teil, kuid minul läheb väljasõitudel alati kõht tühjaks ja toitu tahaks maitsta mingis kohalikus toitlustuskohas. Sageli on ka nii, et ei viitsi ennem kodutööd teha ja siis ei tea kuhu minna. Nii ongi kaks varianti, kas astud suva järgi esimesse kohvikusse või tuleb kähku guugeldada ja uurida infot.


Netist võib leida arvustusi toitlustuskohtade kohta. Üldiselt võtavad toidumaitsjad ette peenemad kohad või restoranid. Väga hea, sest seal on kindlasti hea toitu nautida, kuid kus sageli mees kõhtu korralikult täis ei saa.


Suvine Haapsalu on imeline ja seal välikohvikutest puudust ei tule. Jäime oma seltskonnaga ühe väga meeldiva koha juures seisma, et uurida menüüd. Õnneks on paljudel kohtadel väljas menüü, osadel isegi koos hindadega. Nii sai ruttu selgeks, et koht oli oma hinnaklassiga orienteerunud pigem väliskülalisele, seega põikasime kohe üle tee uurima, mis Talumehe kõrtsil restorani vastu on panna.


Kohe hakkas silma, et õues olevad lauad on külastajatega täidetud, kellel ees päris ilusad toiduvaagnad. Esmalt uurisime seest, kuidas neil toidu tellimine toimub. Välismaalastele oli eraldi menüüd, kolmes keeles, mis eraldi köidetud vahvast puust alusele.


Vaadiõlu oli hea, suupiste toodi ruttu, pearoog ka. Teenindaja vabandas, et neil sai marineeritud kõrvits otsa, aga sellest ei tundnud keegi puudust.

Kui jätta toiduosa kõrvale, siis minu tähelepanu pälvis kõrtsi interjöör.






Baarman ütles, et kogu kujundus ja stiil on peremehe enda loodud. See oli hästi puidune, dekoratsiooniks vanaaegsed asjad ja vürtsiks humoorikad lausekillud.




Puidupõletust oli paljudel asjadel, aga selgus ka, et peremehe teine äri oli seotud graveerimisega.



Kogu omapärased keraamilised nõud olid spetsiaalselt lastud kõrtsi tarvis teha.



Lõppkokkuvõttes võib öelda, et toit oli hea, teenindus kiire ja hinnad mõistlikud. Seda kinnitas ka tipitünni jäetud raha.

Interjöör hubane ja omapärane. Sinna tasub teinekordki minna.




teisipäev, 26. juuli 2016

Milleks pulma pulmaküünal?


Pulmi on erinevaid. Osadesse tellitakse täiskomplekt erinevaid asju: lipp, pokaalid, album, küünlad jne. Sõltuvalt sellest, kuidas on pulm üles ehitatud ja mis noorpaaril või pulmaisal plaanis on.


Väga levinud on pulmaküünla või -laterna süütamine peo ajal. Mõni on küsinud, et milleks on vaja pulma küünalt. Ei olegi vaja, kuid paljudele meeldib see mõte, et alguses süütavad selle pulmas ja siis kui kooselul täitub taas aastake, pannakse küünal jälle põlema. Et see on nagu traditsioon, kus tähistatakse seda päeva ning koos mõeldakse ilusatele hetkedele.


Öeldakse, et pulmapäeval sünnib uus perekond ja uus kodu. Pulmaküünla süütamise rituaali juures on tähtis tuli, mis on sümboliks kodusoojusele, armastusele ja turvalisusele. Tuli on ka nagu majakas, mis näitab teed kuspool on kodu ja kuhupoole tuleb hoida. Kus on alati soojust, armastust ning kus ootab sind perekond.

pühapäev, 24. juuli 2016

Kuhu tasub minna: Mädapea mõisa kaunis floksiaed


Selle aasta avatud talude külastuse otsustasime esialgu teha Tartumaal, kuid lõpuks leidsime, et seal polnud ühtegi nii põnevat kohta või mõisa, et võtta ette pikk ringsõit. Seega, otsustasime selle päeva veeta siiski Lääne-Virumaal ja vaadata kohti, mis sel aastal oli esmakordselt külastajatele avatud või kus jäi eelmisel aastal ajapuuduse tõttu käimata.

Ka seekord sai külastada ainult käputäis kohti, sest igal pool oli vaatamist ja aeg lendas kiiresti. Oli kohti, kus töö käis ja vaadata oli palju, aga oli ka kohti, kus polnudki nagu vaadata midagi või oli suhteliselt räpane, nii et loomadest hakkas niinii kahju, et kibedus tuli hinge.


Kui eelmise aastal leidsin, et oma iluga üllatas Rägavere mõis, mis avas külastajatele muidu kinnised uksed, siis see aasta annaksin viis pluss Mädapea mõisa rahvale. Nii suur töö oli tehtud, et külastajate silma nuumata aiailuga.

Mõis ise asub Rakvere linna lähedal, kuid on igapäevaselt külastajatele suletud. Tean, et mõisaproua on aktiivne inimene ja mingi tegevus seal kogu aeg toimub. Seltsielu või midagi taolist. Mõisas on palju kunsti, kuis seekord ei suunatud külalised mitte ruumidesse, vaid aeda, kus põhirõhk oli floksidel.


Nagu ma ütlesin, oli aed külaliste tulekuks hoolikalt ette valmistatud. Kõik oli tõepoolest tipp topp puhas, niidetud ja rohitud. Ütleks kohe, et vägaväga puhas.

 

Aed on maitsekalt kujundatud erinevate saarekestena, kus võis näha suuri floksidemassiive, kui ka teemakohaseid saarekesi. Näiteks väike veesilm oli kujundatud erinevate taimedega, mis väga hästi sobisid omavahel.



Kuna tegemist on ikkagi suure maa-alaga, kus saab mõnusasti jalutada, lugeda taimede nimesilte, mõtiskleda ja ahhetada mõne lilleilu üle, siis võis aias leida palju hubaseid istekohti ja lehtlaid. Ikka, et korra maha istuda ja vaadata ning nautida ümbrust.




Mõisaproua tegi päevas mitmeid ringkäike, kus tutvustas lähemalt oma kollektsioonaeda. Ta selgitas ka, et aias on väga palju taaskasutatud mõisa renoveerimise juures tekkinud ehitusjääke. Näiteks vanaaegsed, omal ajal spetsiaalsed valatud katusekivid, ei rännanud mitte prügimäele, vaid kõik kõrgemad peenraääred olid nendega ära ääristatud ning kus sammal ennast juba mõnusasti tundis.


Tunti veel huvi, kuidas ja miks on tal paekivist postid aias. Need on ikka dekoratiivelemendid ja kui algselt lasi ta ühe laduda ühel asjamehel, siis tekkis veel huvilisi, kes ka tahtsid ära õppida kiviladumise. Nii tekkisidki aeda paekivist sambad, mille vahele susati väga omapäraseid kive. Ühte sammast nimetati roosisambaks, sest kivid olid kõik omamoodi seespoolt kumerad ja säbrulised ning meenutasid lille.


Avatud päeva raames oli põhirõhk floksidel, sest neid oli aias ikka kümneid ja kümneid sorte. Mõisaproua tegeleb pikemat aega erinevate huvitavate sortide toomisega Venemaalt, kus ta ise neid edasi paljundab ning kohandab Eesti kliimaga. Koha pealt sai osta väga haruldase värvitooniga lilli, kuid ta võttis vastu ka tellimusi, mille ta sügiseks täidab.


Kes korra sai maitse suhu Mädapea mõisast, see peab edaspidigi jälgima, mis tegemised seal plaanis on. Reklaamleheke tutvustas, et augusti esimese nädalavahetusel toimub kahel päeval ikka üritused, mis on ikka pühendatud floksidele. Kohal on oma loenguga kuulus floksiaretaja Venemaal, lisaks aiakontserdid ja muud tegevused. Neil päevil saab külastada ka mõisaruume.
 

Olen alati öelnud, et tore on käia ilusates kohtades. Sellest ei tule mitte masendus peale, et endal pole, vaid vastupidi, tuleb selline tööisu peale ja motivatsioon kohe tõuseb. Ilus on ju olla ilusas kohas!

teisipäev, 19. juuli 2016

Väärikas rahakaart pulmadeks

Pulmahooaeg on täies hoos, kes teeb viimaseid ettevalmistusi, et abieluranda sõuda, kes aga muretseb, mida pidusse selga panna.

Pulmakingitustega on nüüdseks lihtne - see peab mahtuma ümbrikusse. Ehk teisisõnu, see "ümbrik" võiks olla viisakas ja anda tõepoolest kingi mõõdu välja.

Ateljees on valminud mõned rahakaardid koos karbiga, mis on ka saadaval. Kaart on mõõdus 15x20 cm ja selle sees on rahatasku, lisaks pärlmutterpaberist vaheleht, kuhu saab head soovid kirja panna. Karp on kaunistatud nagu kaartki ja vooderdatud siidi- või krepppaberiga.

Kaarte saab tellida vastavalt vajadusele, näiteks saab teha pulmavärvi lilli, juurde saab lisada pruutpaari nimed ja kuupäeva, kaardi sisse saab kirjutada luuletuse.

Huvi korra palun kirjuta: leekpea@hotmail.com





pühapäev, 17. juuli 2016

Kriidivärvid rõõmustavad meisterdajaid


Firma Marabu paiskas turule tuubides kriidivärvid, mis teevad head meelt neile, kes armastavad meisterdada ja asju uuendada. Või vastupidi, tahavad asjadele veelgi vanema välimuse anda. Eestisse hakkas neid värve tooma Vunder Skizze, mille kaudu jõuab see värv ka paljudesse hobikauplustesse.


Kuigi Eestis on saada vähemalt viie erineva firma kriidivärvi, siis Marabu eeliseks on, et need on müügil väiksemas koguses, mis teeb hinna ka suhteliselt vastuvõetavaks. Näiteks maailmakuulsa Annie Sloani üheliitrise värvipurgi hind küündib  30 euroni. Kuigi jah, neid on ka väiksemas pakendis, on siiski tuubis värvi hoidmine ja kasutamine kõige mõnusam.

Mis teeb siis kriidivärvi paremaks kui tavavärvi? Seda on väga mõnus tööle peale kanda ja töödelda. Aluspinda ei pea üldjuhul töötlema ega ette valmistama. Minu õde katsetas, et mis efekt tekib kui musta akrüülvärvi peale kanda valget kriidivärvi ning seda hiljem maha lihvida.

Selleks projektiks soetas puukarbikese taaskasutuspoest. Et kui nässu läheb, siis pole lugu.


Esmalt värviski ta karbi mustaks, kuid pildialuse pinna värvis valgeks. Valge toob ükskõik mis pildi mustripinna tugevalt esile.


Peale põhjalikku kuivamist, kandis ta karbi kaanele eelnevalt parajaks lõigatud pildi. Tema kasutas prinditud pildi peale kandmiseks Marabu siirdemeediumi, millest üsna pea ka uue postituse teen. Pilti võib väga edukalt peale kanda dekupaažhi abil.


Kui pilt on kenasti ära kuivanud, siis tuleb kogu musta värvi pind üle katta valge kriidivärviga. Nüüd tuleb samamoodi nagu mustale värvile anda pisut aega kuivamiseks või siis protsessi kiirendamiseks kasutada fööni.


Nüüd tuleb appi võtta peeneteraline liivapaber ja õrnalt nühkida karbi servadest ning nurkadest valge värv maha.  Kõike seda tuleb teha kerge liigutusega ja alguses pigem vähem kui suure hooga värv maha kratsida.


Lõpetuseks tuleb kriidivärv katta läbipaistva vahaga. Kuna meil seda võtta polnud, siis lakkisime veepõhjalise lakiga. Kriidivärviga värvitud eset tuleb alati katta kaitsevahendiga, sest see on poorne ja imab vett ning mustust endasse. Ja veel. Kui vesi satub vahaga katmata pinnale, siis võib juhtuda, et värv lahustub pinnalt. Seega pidage meeles, et kriidivärvi juurde kuulub alati korralik lõppviimistlus.