Selle aasta avatud talude külastuse otsustasime esialgu teha Tartumaal, kuid lõpuks leidsime, et seal polnud ühtegi nii põnevat kohta või mõisa, et võtta ette pikk ringsõit. Seega, otsustasime selle päeva veeta siiski Lääne-Virumaal ja vaadata kohti, mis sel aastal oli esmakordselt külastajatele avatud või kus jäi eelmisel aastal ajapuuduse tõttu käimata.
Ka seekord sai külastada ainult käputäis kohti, sest igal pool oli vaatamist ja aeg lendas kiiresti. Oli kohti, kus töö käis ja vaadata oli palju, aga oli ka kohti, kus polnudki nagu vaadata midagi või oli suhteliselt räpane, nii et loomadest hakkas niinii kahju, et kibedus tuli hinge.
Kui eelmise aastal leidsin, et oma iluga üllatas Rägavere mõis, mis avas külastajatele muidu kinnised uksed, siis see aasta annaksin viis pluss Mädapea mõisa rahvale. Nii suur töö oli tehtud, et külastajate silma nuumata aiailuga.
Mõis ise asub Rakvere linna lähedal, kuid on igapäevaselt külastajatele suletud. Tean, et mõisaproua on aktiivne inimene ja mingi tegevus seal kogu aeg toimub. Seltsielu või midagi taolist. Mõisas on palju kunsti, kuis seekord ei suunatud külalised mitte ruumidesse, vaid aeda, kus põhirõhk oli floksidel.
Nagu ma ütlesin, oli aed külaliste tulekuks hoolikalt ette valmistatud. Kõik oli tõepoolest tipp topp puhas, niidetud ja rohitud. Ütleks kohe, et vägaväga puhas.
Aed on maitsekalt kujundatud erinevate saarekestena, kus võis näha suuri floksidemassiive, kui ka teemakohaseid saarekesi. Näiteks väike veesilm oli kujundatud erinevate taimedega, mis väga hästi sobisid omavahel.
Kuna tegemist on ikkagi suure maa-alaga, kus saab mõnusasti jalutada, lugeda taimede nimesilte, mõtiskleda ja ahhetada mõne lilleilu üle, siis võis aias leida palju hubaseid istekohti ja lehtlaid. Ikka, et korra maha istuda ja vaadata ning nautida ümbrust.
Mõisaproua tegi päevas mitmeid ringkäike, kus tutvustas lähemalt oma kollektsioonaeda. Ta selgitas ka, et aias on väga palju taaskasutatud mõisa renoveerimise juures tekkinud ehitusjääke. Näiteks vanaaegsed, omal ajal spetsiaalsed valatud katusekivid, ei rännanud mitte prügimäele, vaid kõik kõrgemad peenraääred olid nendega ära ääristatud ning kus sammal ennast juba mõnusasti tundis.
Tunti veel huvi, kuidas ja miks on tal paekivist postid aias. Need on ikka dekoratiivelemendid ja kui algselt lasi ta ühe laduda ühel asjamehel, siis tekkis veel huvilisi, kes ka tahtsid ära õppida kiviladumise. Nii tekkisidki aeda paekivist sambad, mille vahele susati väga omapäraseid kive. Ühte sammast nimetati roosisambaks, sest kivid olid kõik omamoodi seespoolt kumerad ja säbrulised ning meenutasid lille.
Avatud päeva raames oli põhirõhk floksidel, sest neid oli aias ikka kümneid ja kümneid sorte. Mõisaproua tegeleb pikemat aega erinevate huvitavate sortide toomisega Venemaalt, kus ta ise neid edasi paljundab ning kohandab Eesti kliimaga. Koha pealt sai osta väga haruldase värvitooniga lilli, kuid ta võttis vastu ka tellimusi, mille ta sügiseks täidab.
Kes korra sai maitse suhu Mädapea mõisast, see peab edaspidigi jälgima, mis tegemised seal plaanis on. Reklaamleheke tutvustas, et augusti esimese nädalavahetusel toimub kahel päeval ikka üritused, mis on ikka pühendatud floksidele. Kohal on oma loenguga kuulus floksiaretaja Venemaal, lisaks aiakontserdid ja muud tegevused. Neil päevil saab külastada ka mõisaruume.
Olen alati öelnud, et tore on käia ilusates kohtades. Sellest ei tule mitte masendus peale, et endal pole, vaid vastupidi, tuleb selline tööisu peale ja motivatsioon kohe tõuseb. Ilus on ju olla ilusas kohas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar