Lumehelvestega padi

Tegemist on siis järjekordse vanade pitslinikute projektiga. Neid ju paras ports ja kuidagi peab neid saama ära kasutada. Avastasin, et olin kaltsukast ostnud väikeseid pitslinikuid, mis olid sarnase mustriga, kuid igaüks omas mõõdus. Linikud meenutavad praegusel ajal lumehelbeid.

Kuigi heledad pitslinikud tulevad hästi esile tumeda kanga peal, tahtsin ma heledat patja, seega pidin kangastega veidike omavahel mängima.
 

Kogu projektiks oli mul vaja:
- omavahel enamvähem sobivaid linikuid
- pitsiribasid, natuke jute- ja satiinpaela
- ilusat padjapüüririiet (natuke paksemat, et hoiaks patja vormis)
- õmblustarvikuid: niiti, nõela, nööpnõelu, kääri, mõõdulinti, nööpe
- patja
- õmblemiseks õmblusmasinat.

Alustasin linikute passimisega padjapüürikangale. Kuna mul osutus kangas heledaks ja kirjuks, siis aluspits kadus tausta sisse ära. Pidin pealispoolse sedasi kombineerima, et ühevärviline kangas jääks pitsi alla.  Pitsid kinnitasin mõne nõelapistega, kuid kindlalt, pealiskangale.

Kui kodus on puuvillaseid pitsiribasid, siis neid saab väga edukalt ära kasutada. Tegemist on ju ikkagi taaskasutusprojektiga, kus käiku võiks lasta igasugused jäägid.

Padjapüüride õmblemisel tuleb alati mõelda nende hoolduse peale, seega, kas näha pisut vaeva kinnitusega või minna alguses lihtsamat vastupanuteed ning õmmelda kotisuu käsitsi kinni. See eeldab aga igakord lahti harutamist ja taas käsitsi kinni õmblemist. Kuna mul käivad koerad salaja diivani peal magamas, mis on muidugi rangelt keelatud, siis padjapüüre peab sagedamini pesema. Pealegi meeldivad mulle nööbid, sest sellega saan natuke tühjendada nööbikarpi. Peale nööpide saab veel kasutada lukku, takjaid, trukke jne.

Kuna nööbi- ja nööbiaukudeliistud vajavad pisut rohkem kangast, siis tagaküljele peaks riiet rohkem arvestama. Alguses ei tasu kohe esi- ja tagatükki ühe hooga välja lõigata.

Kui padi oli lõpuks valmis, siis väikeste pitslinikute südamed lausa vajasid midagi. Proovisin sinna passida natuke paela ja ühe valge nööbi.