Terve hunnik käsitöökaarte

Paberitöö on mind endasse neelanud.

Käisin ükskord külas ühel tuttaval, kes õpib online teel scrapbookingut. Tema magamistuba oli nagu ladu - igasugu asju täis. Oli omale siit ja seal paberitöö asju kokku kahmanud, sest alati on millestki puudus.

Sain vist ta juures nakkuse, heas mõttes. Nüüd istun ise samuti paberikuhjade otsas ja muudkui kleebin. See pakub tohutut naudingut ja fantaasiast puudu ei jää.

Tegin ühe väikse portsu käsitöökaarte, mis rändavad pisikesse poodi müüki.

 

Imelised märkmikud vol 1

Rattakirja töötoas on nüüd hoog sees. Esimene grupp sai kokku 17. jaanuaril. Kuna tulemas on mitmeid toidukoolitusi, siis kuhu ikka neid hüva retsepte kirjutada kui mitte isetehtud Belgia köites retseptiraamatusse.

Kulinate pildistamine

Ehteid pole sada aastat teinud, sest see tuhin on siis selleks korraks möödas. Aga pärleid on muidugi suuremas koguses varutud, seega kui isu peale tuleb, saab midagi kokku väänata küll.

Kallile tädile, lihtsale maanaisele, tegin tagasihoidlikes värvitoonides ehtekomplekti. Kuna töö osutus nii mõnusaks, siis ostsin endale ka suuremaid pärlimummusid, millest kaelakee ja käevõru tegin.

Omaette ettevõtmine on nagu alati käsitööasjade pildistamine. Kui ikka vajalikke foto stuudiotarvikuid pole, siis talvel on toas pildistamine juba eos luhtunud. Värvid tuhmid ja valgust vähe. Tuleb oodata nädalavahetust, et saaks õues pildistada, siis paraku aga võib kogu ürituse nässu keerata lumesadu.

Mina katsetasin pildistamist nii lambi- kui ka õuevalguse käes, kus abivahendiks oli peegel. Minu meelest on läbipaistvate pärlite sillerdus nii ilus.

Igale ühele oma märkmeraamat

Olen täitsa ära unustanud kiita naisi, kellega detsembris kokku sain ja koos meisterdasime. Tegemist oli grupiga, kellest nii mõnigi puutus esmakordselt kokku paberitööga.

Aga äärmiselt tore oli. Tegime igaüks omale märkmiku, kes kaunistas selle retseptiraamatuks, kes niisama märkmete tegemiseks.

 

Igaüks pani töösse oma hinge, mistõttu tulidki need tööd nii ilusad!

 

Video: Jääküünalde valmistamine

Olla loov ja võtta ette julgeid projekte

Kuna minu blogi loevad kunsti- ja käsitööinimesed, siis soovin teile selleks aastaks inspiratsiooni, julgust võtta ette huvitavaid ning uusi projekte, ka suuri, sest pärast, kui töö ükskord valmis saab, on rõõm ka sedavõrd suurem, tohutult loovust ja kõikekõike, mis muudab meele heaks ja mõtted helgemaks.

Ise võtsin ennast aasta lõpus käsile ja hakkasin maalima ühte maali, mis oli  mõneks ajaks kõravale tõstetud. Eks ta alguses väheke kiiva kiskus, sest mõte oli peas olemas, mis pildile peab tulema, aga sain kogu aeg aru, et midagi on vale. Ja eks ta nii ole, et kui raskused kipuvad ette tulema, siis on asjale kerge käega lüüa.

No midagi polnud teha, tuli uuesti maha istuda ja uued perspektiivid joonistada. Olemasoleva maalisin peagi kõik üle. Ehk - kui nässu läheb, siis ära hakka parandama, vaid maali üle. Kudumisega on ju sama - haruta üles,  mis sest, et hinges on valus. Uus töö tuleb vähemalt korralik.

Tõuke nii suurt maali maalima hakata sain puhtjuhuslikult. Rakvere ühes kirbukast leidsin juba eelmisel kevadel väga uhke pildiraami. Tegemist oli sellise ehtsa raamiga, mis kipsiga krunditud ja millel kipsist tammelehed nurkades. Lõuend oli julmalt noaga raamist välja lõigatud. Kõik see meenutas väheke olukorda, et raam on pärit kusagilt mõisast, millest kallihinnaline maal ära varastatud.

Raami vedasin hellalt koju ja rõõmustasin siiralt, sest sellise raha eest saab poest ainult tõelist hiina-saasta. Kuldsele raamile tegin seebipesu, sest see oli nii kohutavalt must (tõestus veelkord, et tegemist vana raamiga) ja lõpetuseks värskendasin kuldse värviga üle.

Aasta esimesel päeval raamisin pildi ära (ei jõudnudki eelmisel aastal valmis) ja riputasin seinale. Tehtud! 

Video: Süüterooside valmistamine

Lihtsad naiselikud sõrmikud

Nüüd võib sõrmikuid avalikustada, sest omanik on need kindlapeale jõulupakist kätte saanud.

Kindad tellis Eda, et rõõmustada oma tütart. Soov oli, et sõrmikud oleks kaunistatud - oleks ikka roosasid pärleid ja jänesetutikesi ning kõike, mis noortele peale läheb.

Sellised need tulid. Uued on valmimas, seekord iseendale. Mulle hakkasid ka sellised sõrmikud meeldima :)

Selle aasta viimased Virumaa sõrmikud

Jõulud algasid küll imeliselt - lund sadas ja maa oli mattunud vaikusega. Võtsime enne suurt pidustust veel aja maha, et minna koertega metsa jalutuskäigule. Nii mõnus oli, kuid kahjuks oli heade fotode tegemiseks valgust liiga vähe.

Nagu jõulude ajal maha sadanud lumehelbekesed, on ka minu selle aasta viimasel sõrmikupaaril muster nagu lumerätsakad. Tegemist siiski Lüganuse/Haljala/Viru-Jaagupi haralise kirjaga.

Kaunist talveaega! Ja suvi pole enam kaugel! :)

Küünal nagu vahukoorene lattejook

See on lahe idee teha küünlaid veidike teistsuguses formaadis.

Video leidis tütar ja ka küünla valas ta ise. Nagu ta rõhutas - taaskasutatud vahenditest. Ehk siis, proovitööks ei teinud me praktiliselt mitte mingeid väljaminekuid. Aga tulemus jäi sõltumata sellest ikkagi üsna tõetruu - lattekohv ohtra vahukoorega.

Lauli loovstuudio võttis keraamikarahva kokku

Quilling - see on nüüd uus asi, millele ma pihta sain. Tänu muidugi Heli Preismannile, kes võttis vaevaks oma hubases Lauli loovstuudios keraamikarahvale korraldada väikese jõuluõhtu.

Sellist hubast ja nii armast vastuvõttu pole ammu kogenud. Kohale tulnud naised katsid suupistetega laua ja siis tuli väike üllatusesineja - kohalik pillimees, kes laulis vähemalt kümme meeleolukat pala. Ta ei lasknud naistel niisama istuda, vaid tõmbas nad endaga kaasa laulusid laulma.

Kuna Heli kuulutas kohe alguses välja, et igaüks meisterdab paberingli, siis mina arvasin, et see saab olema mingi voltimistehnika. Midagi õige lihtsat. Kuid ei!

Üks naistest, kes varasemalt quillingu kursusel käinud, näitas selle imelise pabertehnika töövõtteid. Kaasa oli tal võetud enda kursusel valminud tööd. No need olid superilusad ja ärgitasid tõsist huvi uuesti proovimise järele.

Inglike oli lihtne, kuid jääb mälestuseks sellest üritusest.

Nagu jõuluistumistel kohane, jagatakse ka ju kinke. Igaüks pidi kaasa võtma oma meisterdatud asja. Tegelikult leidus kingikottides väga palju käsitööd ja väga ilusat käsitööd. Osad olid ausad, ega võtnud meisterdamisau endale, vaid tunnistasid, et kink oli eelnevalt jõululaadalt ostetud.

Mina valmistasin selle aasta jõuludeks ette mõned lõikelauad, igaks elu juhtumiks, et kui vaja kiiresti väikest kinki teha, siis hea võtta. Lõikelaudadele põletasin peale lumeräitsaka, koos juustu või hea toorsuitsuvorstiga moodustab see komplekti.

Aitäh Helile, et oma keraamikasõpru meeles pidasid!

Paistu labakindad

Kevadel kogunes Viljandi kultuuriakadeemias punt kindahoolikuid, kellele meister Kristi Jõeste edastas mitme mooduli jooksul teadmisi Mulgimaa kinnastest.

Märtsis sai varrastele võetud silmad, mille alusel pidi valmima Paistu labakindad (ERM 5909). Originaal on väga peen kätetöö, kus silmi ühel vardal on 32. Seega tuli kinnaste kudumiseks võtta väga peened 1.0 vardad. Mulle tundub, et ma tegin siiski veidike mustrimuudatust ega võtnud nii palju silmi vardale. Jätsin vist ühe mustrikorra ära. Enam ei mäleta ka, sest kinnaste kudumise lõpetasin alles sügise hakul.

Nende kinnaste kudumisel sain ma väga hea õppetunni väga kiidetud Karbonzi varraste kasutamise kohta. Ma hoidsin hinge kinni, et need vardad päris ära ei laguneks enne kui töö valmis saab. Kahjuks ei ole mul pilti näidata, missugused olid lõpuks vardad. Teist kinnast kududes muutusid  vardaotsad nii kavaseks ehk hakkasid kiud-kiud haaval lahti kooruma, mille tulemusel haakus lõng pidevalt külge. Õnneks sain ühest kaltsukast vanu häid nõukaaegseid ülipeenikesi terasvardaid.

Kindad jäävad mulle näidiseks kätte, ei raatsi ma neid kinkida või müüa. Ikkagi esimene ülipeen kindapaar. :)