Hea raamat

Jagan vahelduseks lugemis(või hoopiski ostu)soovitust.

Käisin ükspäev Rakvere Apollo raamatupoes ja eesmärgiks oli kindlasti üks käsitööraamat soetada. Nii kange tahtmine oli ennast sedasi hellitada.

Tegelikult teame kõik kui kallid on just eestikeelsed käsitööraamatud. Ropult kallid! Tallinnas saab hüva ingliskeelse raamatu kordades odavamalt. Aga mis teha!

Nii uitasin ma raamaturiiulite vahel kui leidsin esmalt Silmuskudumise raamatu, mida kavatsesin kunagi kindlasti osta. Vahepeal oli kuulda, et kui hästi läheb, siis saan selle jõuluvanalt. Aga kuna teine oli väga soodsa hinnaga, siis ei hakanud ma jõuludeni ootama - haarasin kaenlasse. Veel ringi vaadates märkasin ma väga asjalikku raamatut - Tänapäeva käsitöö. Tekstiilid.

Raamatus on esindatud viis populaarset käsitööliiki: kudumine, heegeldamine, lapitöö, viltimine ja kangakudumine. Igas tehnikas on välja pakutud mitmeid meeleolukaid kavandeid alates sussidest ja mütsidest kuni kottide ja tekkideni – kokku 75 rõivaste ja kodutarvete ning aksessuaaride kavandit.

Hind on raamatul väga hea, allahindlus üle 50% (25.25 } 11.90)

Mina arvan, et see raamat on väga hea kingitus käsitöösõbrale.

Satsisall

Paar päeva tagasi kirjutas Virumaa Teataja tarbija rubriigis kuidas ise tuleks lõngakerad muuta kampsuniks või salliks. Jutt oli kena ja rõhutati ka tõsisasja, et paraku on tänapäeval kudumit odavam poest osta kui ise teha. Kuid isikupärase asja saad siiski ise teha...

Artiklis mainiti ära lõnga, millega saab satsisalli teha.  Tean, et salli pidi olema väga lihtne teha. Osustasin, et vaatan kindlasti veelkord seda lõnga Põhjakeskuse käsitööpoest.

Eile oligi asja sinna poodi, sest tahtsin teada, kas mitmeharulisi viltimisnõelu on müügil ja mis hinnaga. Siis aga jäi pilk ühele riiulile, kus rippus ridamisi erinevatest lõngadest tehtud satsisalle. Müüja kinnitas, et need valmistas teine müüja. Kui hakkasime aga sellest lõngast ja kudumisest rääkima, siis otsustas müüja mulle mõned read sealsamas ette kududa. Ja polnudki raske!

Õhtul, telekat vaadates sai esimene pisem sall valmis. Prooviks võtsin odavama lõnga. Kallimatest saab ikka väga uhke boa ümber kaela.

Kindlasti proovin veel, sest töö valmib kiiresti ja garderoob täieneb ühe kena aksessuaariga.

Vanast uus vol 2

Täpselt nädal on möödas kui sain valmis oma viltimiskursusel püstitatud koduse ülesande. Ülesandeks oli rikutud villasele esemele uus tähendus anda.

Vabandan oma tädi ees, kes nägi nii palju vaeva ja kudus mulle ilusad, pitsilised valgest villasest lõngast sokid. Sokid, mille ma pesumasinas ära rikkusin ja millega polnud enam mitte midagi teha.

Kuid katsetada võis nüüd julgelt, sest mul tekkis rikutud sokkidest idee teha randmesoojendajad. Kand ja pöiaosa tuli maha võtta, et saada aimu kuidas randmesoojendaja hakkab käes hoidma.

Selgus, et kannakohta tuleb väheke kohendada ja teha pöidlale paras pesa.

 Et teemaks oli viltimine, siis hakkas randmesoojendajaid ilmestama üksik moon.

Esimene töö sai tehtud, nüüd vaja teine samasugune teha.

Üleliigse kannaaugu õmblesin kokku ja viltisin taimevarre ning lehe peale. Kõik lõigatud servad heegeldasin sedasi üle, et silmad jooksma ei hakkaks.

Sellised nad jäid. Koertega jalutama minnes on randmesoojendajad päris hea kätte tõmmata.

Viltimine - vanast uus

Viltimismaailm on imeline ja sellesse tungida on lihtsam, kui keegi jagab eelnevalt omapoolseid nõuandeid ning kogemusi.

Eile osalesin viltimise teisel koolitusel, mille eesmärk oli vanast asjast midagi uut ja ilusat teha. Mulle väga sobilik teema, sest armastan taaskasutust.

Koolitaja Malle Kaarmann jagas päeva esimeses pooles teadmisi nunovildi kohta. Tegemist on tehnikaga, kus ühendatakse vilt ja kangas. Ta tutvustas, et katsetuseks sobib hästi ponge siid, kuid kuna see on väga kallis, siis proovisime tehnikat marli peal.

Valida võis ka erinevate kangaste vahel, kuid eesmärk oli näidata, kuidas märgviltimise käigus tungib vill läbi marli ja tekib nunovilditud ese.

Esmalt tuli alustöö valmis kujundada. Igaüks seadis oma mustreid, mis hiljem tuli katta villaheiga.

Vana hea tõde - villaheie tuleb tööle kihiti ja risti panna. Sooja vett ja seepi saades nakkuvad villakiud teineteise külge.

Seejärel algas minu arust see raskem protsess - märgviltimine. Töö ei tahtnud õnnestuda, sest polnud piisavalt soe ja töö kippus maha jahtuma.

Peale kinnitamist, rullisime töö kenasti üle, kinnitasime äädikavees ja ehmatasime külma ning kuuma veega. Minu töö ei tulnud selline nagu ilmselt oleks pidanud, seega pean lõppviltimise siiski läbi viima pesumasina abil.

 

Päeva teine pool kulus kuivviltimisele. Koolituse eesmärk oli ju vanast uus teha ning kodust tuli kaasa võtta pesumasinas "ära rikutud" villast esemeid. Koolitaja jagas kõigile nõuandeid ja peagi hakkasid nõelad käima ning vanad asjad said uued kaunistused.

kindad said täiesti uue tähenduse



eelnevalt vilditud lillede kinnitamine kraele

müts sai uued värvikad täpid





valmis jakk

Kes aga tahtis omale kotti meisterdada, see sai omale valida valmis vildikanga. Enne näitas koolitaja lihtsaid nippe koti valmistamiseks.

Mina sain head nõu, mida teha ära vilditud ilusate valgete sokkidega. Mõte vajas veel küpsemist ja seda tööd jätkasin kodus. Koolitusel aga tegin juba jõuluteemaliste pajalappide toorikud valmis.

Taas suur tänu Haljala Kultuuriseltsile meeldiva koolituse ja seltskonna eest.

Huvi korral võib vaadata järgmisi linke:

http://janebofelt.blogspot.com/

http://clasheen.wordpress.com/

http://www.bfelt.com/blog/

http://feltedfibers45.blogspot.com/

Valmis keraamika

Eelnevas postituses kirjutasin kuidas andsin sõrme keraamikale. Mõned nädalad on juba mööda läinud ja asjakesed ilusasti ka ära glasuuritud.

Glasuurimisel ongi see omapära, et kunagi ei saa lõpptulemust ette ennustada. Kõik sõltub värvipaksusest ja põletamisest. Teiseks on toorvärvid sootuks teist värvi ja peab rakendama fantaasiat, et manada silme ette lõpptulemust.

Mina jäin enda esimeste töödega rahule ja sain kogemuse võrra rikkamaks. Järgmine kord juba targem ja osavam!

seebialus

seebialus

nõudepesutarvikute hoidja

Unine laupäev

No mis asja! Terve hommik kallab nagu ämbrist ja natuke aega tagasi sadas õues lisaks veel rahet.

Et mitte päeva maha magada, peaks küll midagi ilusat tegema, kasvõi natukesegi. Otsisin oma riideprosside materjalid üles. Kevadel tehtud prossid on enamuses maha müüdud, ammugi oleks vaja olnud varusid täiendada.

Vuaalid, organzad, nööbid, paelad, lindid, haaknõelad, pärlid - nii see kokkumiksimine käib:)

Mahlategu

Kes õunamahla on teinud, see teab, mida see töö endast kujutab - üks suur mässamine õuntega, mille tagajärjel saab imehead ja naturaalset mahla!

Ükspäev läks kibedaks toimetamiseks, sest saime mahlapressi. Tahtsin esialgu kaks õunapuud õuntest tühjaks saada ja teha mõnedkümned liitrit mahla. Lõppetulemusena see töö muudkui kestis ja kestis. Kui ühe õunapuu õunad said pressitud, siis tuli piir panna, sest mahla tuli nii palju. Purke tuli aina puudu ning neid tuli ikka ja jälle keldrist lisaks tuua.

Kui õhtul lõpuks kõik asjad taas omale kohale sai tõstetud, imetlesime talgulistega oma kätetööd - 130 liitrit mahla. Nüüd tuleb seda mõnuga jooma hakata.

Kuidas aga tänada abilisi? Ikka suure tänuga ja väikse kingiga.

Valmistasime lapsega mõned teemakohased meened - rätikud ja poekotid, mida kaunistasid tekstiilitrükis tehtud õunakesed.

Väljasõit

Pühapäevane ilm oli kui loodud väljasõiduks. Eesti on ilus ja et saada ilunaudingut, piisab tegelikult mere äärde sõitmiseks. Lääne-Virumaal on üks väga ilus nurgake nagu Toolse. Oma ajaloolist hõngu lisab muidugi vana linnus.

 

Linnust külastab rohkelt rahvast, seda kinnitas ka rahvahulk, mis pühapäeval seal kandis aega veetmas käis.

Vahepeal on linnuses  toimunud konserveerimis/renoveermistööd ning siit-sealt on müüre kohendatud. Ilmselt on mõni töömees suitsupausi ajal oma kummikinda kipsiga täitnud ning peale kuivamist sai sellest käeskulptuur.

Väheke kohendada ja värvi lisada ning las see terekäsi kaunistab peenranurka.

 

Sügislaat



Võrkvöö. Foto: kultuurilaegas.ee

Jäneda sügislaat on selleks korraks läbi. Kes korra selle laada headuses on veendunud, naaseb ikka ja jälle uudistama, mis uut on toimumas.

Ka müüjad on sageli ühed ja samad ning paiknevad kindlates kohtades, nii et omale vajalikku kaupa ei pea kaua otsima.

Lisaks müügi virrvarrile asub Musta Täku Talli teisel korrusel käsitöökeskus. Ajal, mil rahvas sagis õues, toimetasid naised toas.
Eelmine kord trehvasin pealt nägema, kuidas kangastelgedel kooti mustrilist kaltsuvaipa. Seekord aga tehti rahvariide vöösid.

Valmimisel oli kaks vööd - kirivöö ja võrkvöö.  Naised lasid nobedasti sõrmedel käia ning jagasid lahkelt selgitusi vööde valmistamise kohta.

Veel selgus, et käsitöökeskuses asub MTÜ Loomekeskus, kes korraldab ka rahvariide valmistamise teemalisi koolitusi. Tasub vaadata: http://www.loomekool.eu/



Ootusärevus

Kuidas oodates aeg kõige kiiremini lendaks? Ikka siis, kui tahad midagi oma väga lähedasele ja armsale inimesele  valmistada. Seda ma õpetasin ka oma väiksemale tütrele.

Viimati kui olin Riias, tegi laps mulle põlle. Ise ta otsis kangahunnikust sobivad tükid, siis ta õmbles need käsitsi kokku ja tegi ka prossi. Kolm päeva lendas kui vihuti.

Tean, et viimaseid õmblusi tegi siis, kui auto vuras juba mööda Lääne-Virumaad.




Mõned nädalad tagasi sain oma viimase kampsuni valmis. Tegin selle mehele, keda ootasin tagasi välismaalt.

Mees valis juba kevadel omale heleda lõnga valmis. Juba tol hetkel tundus mulle, et sellest ei piisa aga kuna ei viitsinud kududa, siis ei vaevanud ma oma pead sellega....


Nüüd, kui sügis käes, tahtsin talle ruttu kampsiku valmi teha. Nädala ajaga! Vähemalt üritasin.

Kõik läks libedasti kuni lõnga jätkus. Loomulikult sai pühapäeval lõng otsa ja teadsin, et sellist niikuinii poes pole, sest see oli ostetud mingi kampaania käigus. Nujah, siis tuli hakata midagi kombineerima kodus olevatest lõngadest. Et olen kudunud rahvusmustreid, siis saigi esitükk Vigala naise säärekirja.

Lõppkokkuvõttes tuli päris ilus hele kampsun, mis mehele väääga meeldis. Vaev tasus end ära:)

Sügisesse sügist värvi...

........ja kollaseid lehti. Ega mulle muidu eriti see sügis ei meeldi.

Patt on niisama istuda õhtul teleka ees käed rüppes. Mõned päevad tagasi valmistasin sügisese ehtekomplekti kollastest lehekestest.

Leidsin eelmine aasta Amsterdamis mingis kõrvaltänavas pärlipoe, kus oli päris lahedaid asju. Kahjuks pidin hinna tõttu tegema mõningase valiku ja soetama asju, mida Eestist naljalt ei leia.

Kollased keraamilised lehekesed olid ilusad ja teadsin, et neist saab kunagi ehtekomplekt. Oli vaja vaid leida aega ja garderoobi, millega ehteid kanda.

Et mulle meeldib endiselt traadiga pärleid kombineerida, siis saigi lisatud mõned spiraalid ja muud kõverikud:)