Vanamuti kardinast laualina

See on üks kerge suvine õmblusprojekt, kus pole vaja erilisi materjale. Laualina, mis läheb õue laua peale, ei tohi olla hinnalisest kangast, sest peab vastu pidama ketšupiplekkidele ja ka vihmasabinale. Ning kui see päris hukka läheb, siis  - head aega! :)

Väljend vanamuti kardin, tuli ükskord vanema tütre suust, kui ta oma äsja remondiga alustavas korteris koristustööd tegi ja leidis ühe räämas tüllkardina. Mina krabasin selle endale, sest teadsin, et seda läheb kunagi kindlasti vaja, meisterdamiseks või kes teab milleks veel. Lisaks on palju sisekujunduspiltidelt nähtud, kuidas vintage interjööri kujundamisel armastatakse tüllkardin lihtsalt lauale lina asemel visata.

Kunagi sain kohalikust kaltsukast paraja portsu romantilises stiilis uusi kangatükke- ja juppe. Kahmasin kõik endale, sest ühe tüki hind ei küündinud isegi euroni. Üks ruuduline kangatükk, mis mulle väga meeldis, oli kahjuks sellises mõõdus, et köögilauale ei sobinud. Ka jäi "kukekaks" terrassi laua jaoks ehk liiga vähe kangast jäi üle ääre.

Appi tuli vanamuti tüllkardin, millest tegin pitskandi. Nüüd vaatan, et oleks võinud lausa satsi teha, materjali ju jagus. Alguses ei planeerinud pitsikangast isegi ääristada, sest siis oleks jäänud selline lihtne robustne narmendav välimus, mis oleks õue hästi sobinud. Kuna äärestusmasin oli just käepärast, siis lasin servad siiski üle.

Siis turgatas pähe, et tahaks lina peale midagi tekstiilitrükis valge värviga teha, et kõik lõpuks omavahel kokku sobiks. Oleks tahtnud teha hiina kapsaga mustrit, kuid kuna ühtegi könti kodus polnud, siis tuli appi võtta tempel. Hiina kapsaga oleks muidugi ägedad roosid tulnud ja need oleksid kui kümnesse sobinud (vt kuidas neid teha).

Värvina kasutasin tavalist akrüülvärvi, sest see peab väga edukalt pesule vastu. Järgi proovitud. Kel on valget tekstiilivärvi, siis see on kõige suurepärasem.

Selline ta sai- Lihtne ja ei midagi erilist, kuid samas vajalik, et tekitada mõnusat tunnet, kui laua ümber istuda.