Mantel sai bareti

Ükspäev tuli kõne Eleanoralt, kellele aasta tagasi viltisin mantli. Tegelikult alustas ta vestlust väga viisakalt ja pakkus mingi koguse seepi, mida kadunud tädi oli omale elu ajal kogunud. Mingi aeg koguti ju hirmsasti seepi, igaks juhuks...

Ja nii veeres jutt hoopis sellele, et mantel tuli ikka kena välja, kuid oleks vaja ka mustale baretile väheke särtsu anda. Loomulikult, miks ka mitte.

Juba kolmapäeval saab proua sõita südamerahus Tartusse ja tunda end hästi uue peakattega.