Kunstniku kodu

Igal inimesel on elus inimesed, kes mängivad tema saatuses teatud rolli. Ma ei saa märkimata jätta oma kunstijuhendajat Melanie Esikopi, tänu kellele avanesid mu silmad ja kes õpetas silmitsema ümbrust. Nüüd, kui ma enam kunsti õppimisega või maalimisega ei tegele, on väike kahetsustunne sees, et tollal kui oli võimalus, ei viitsinud eriti käia kunstitundides. Oleks pidanud siiski tublim olema! Aga vaatamata laiskusele viisid ikka jälle teed Melaniega kokku.

Päris sügaval kooliajal, oli vist isegi kuues klass, kui mu klassiõde Kirsti kutsus maalt linna pioneeridemajja joonistama. Siis oligi esmakohtumine Melaniega. Kahjuks mingeid erilisi mälestusi kunstiringist pole, küll on meeles, et sai Venemaale ekskursioone ette võetud. Siis sai avastada losse ja teisi toredaid kohti, kuhu siiamaani polegi sattunud. Alles on ka esimene kompositsioonimaal. Olen seda mapka vahel siiamaani talletanud. See-eest on Kirstil palju mälestusi ja tore on ikka neist kuulata.

Nagu ikka, tuli pubekaajal tüdimus peale ja nii lõppes peale paariaastast linnavahet sõitmist ka kunstiõpingud. Kuid kümme või rohkem aastat hiljem, kui sattusime Melaniega puhtjuhuslikult kokku, kutsus ta mind taas maalima. Ei mäleta kui kaua me rahvamajas kunstistuudios koos käisime, kuid ühel hetkel lõpetas kahjuks meie tegevuse ruumide loovutamine ja ka Melanie vanus. Ta soovis, et ma oleks tollal juhendamise üle  võtnud, kuid mina hinnates madalalt oma kunsitoskusi ja -teadmisi, ei soovinud jätkata.

Nüüd trehvame oma kunstiõpetajat üha harvemini ja harvemini. Tema on juba nii vana, et tervis piirab seltskonnaüritustest osa võtmast, meie õpilased, aga toome kokkusaamise ettekäändeks ikka ajapuuduse. Eelmine nädal arutasime Mailaga, kes on ka väga pikka aega Melanie käe all õppinud, et aeg oleks prouat külastada ja kuulata kuidas tal läheb.

Tema kunstnikuhingega kodus, mis asub äärelinnas Moonaküla,s on kui ajarattas seisma jäänud. Ajatu mööbel ja kõik samamoodi nagu vanasti. Ajahammas polnud miskit purenud, sest maitsekalt ja kunstipäraselt kujundatud kodu oli ikka ja jälle mõnus silmata.

Need vanaaegsed mööblitükid ja maalid, head raamatud ja perefotod - kõik need loovad Melanie juures sellise hubase keskkonna, kuskohast ei taha lahkuda. Istunud korra diivanile, lippas aeg meeletu kiirusega. Planeeritud tunnikesest sai kaks ja pool tundi ning kui poleks järgmist üritust peale pressinud, siis ei kujutagi ette kui kaua oleks võinud seal mõnuleda, juua teed ja maitsta head isetehtud mustikakooki.

Midagi pole teha, kange ütlemise ja tugeva iseloomuga Melanie jääb armsaks kunstiõpetajaks. Soovin talle tugevat meelt ja tervist ning unustada tuleks mustlase ennustused elusaatuse kohta!