Juuli lõpus sain kutse osaleda maalilaagris. Alguses kõhklesin tükk aega, kas minna või mitte. Esiteks oli kahju kiirel ajal ühest nädalavahetusest ja teiseks mõtlesin tõsiselt oma oskuste üle.
Maalin ju harva ja seda ka siis kui inspiratsioon mind tabab. Kuna seda juhtub vähe, siis satubki pintsel mu kätte mitte väga tihti. Raske oli ette kujutada kuidas kukub välja sundmaalimine - pead maalima seda, millega silm kokku puutub ja ikka nii kiiresti, et töö enam-vähem valmis saaks.
Otsustasin ikkagi osaleda. Kutsusin julgustuseks veel ühe tuttava ja oma tütre kaasa.
Laager toimus Lääne-Virumaal imelises kohas nagu Vainupea. Suvilasse tuli kokku üle 15 maalihuvilise, kõigil suured lõuendid kaasas. Rakvere Loovuskeskuse naised, eesotsas õpetaja Jule Käen-Tormiga, olid kõik ette ja taha ära organiseerinud. Kui tubadesse oli rahvas ära paigutatud, siis peale lonksu kohvi laaditi värvid kärusse ja algas mere äärde minek.
Ilm oli super - kõrvetav päike, soe meretuul ja karastav merevesi. Seega polnud seda ohtu, et kellelgi ajud üle kuumenevad või maalimise käigus rabanduse saab.
Igaüks võttis omale sobiva positsiooni ja meelepärase vaate ning algaski töö. Esimene plokk kestis kolm tundi. Peale seda tegime väikse pausi ja naasesime majja, et kosutada keha. Pikka juttu muidugi ei saanud ajada ning rannas algas uuesti töö.
Tõesti, pintslid sahisesid ja lõuendid sai üha uusi ning uusi värvikihte. Kõik olid väga haaratud ja vaikuses töötati edasi. Maalivad naised paelusid suvitajaid ja nii mõnigi astus ligi ning imetles valmivaid kunstitaieseid.
Esimesed hakkasid juba oma töid lõpetama.
Kell seitse algas järgmine plokk - külmbatika või siis päikesevärvidega katsetused.
Kaasa võetud valged kangad või särgid said kas ägedad siirud peale ...
... või siis katsetati lihtsalt kangamaali.
Valmis väga palju kiftisid ja omapäraseid särgikesi ja laualinasid. Sellega lõppes ka päeva loomingulisem osa. Peale seda algas lõõgastus - grill ja tšill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar