Vana juukseklambri remont

Kellel peres palju pikajuukselisi, need teavad kuidas juukseaksessuaarid kaovad nagu tina vette. Juuksekumme või klambreid võib poest pihuga osta, aga kui neid vaja on, siis vaatavad sahtlis vastu ikka need vanad nässakad. Uued on kõik kuhugi jalutama läinud.

Nii vedeles ka üks hirmkole juukseklamber tükk aega mul sahtlis, sest keegi ei tahtnud seda arusaadavalt kanda.

Mõtlesin kuidas seda natukesegi rõõmsamaks muuta. Näppisin polümeersavist mõned roosid valmis, millele enne põletamist lükkasin traadijupid sisse. Ikka selleks, et traati saaks hiljem klambri ümber mässida. Puudub ju kogemus, kas liimipüstoliga kleepides jäävad roosid ja pärlid metalli külge.

Väga palju ei saanud vidinaid klambri külge panna, sest see hakkas raskeks muutuma.

Nagu ikka mul polümeersaviga läheb, kus ma ei jää kunagi tulemusega rahule, siis nii ka seekord - roosikesed ei jäänud peale põletust ilusad ja läikivad. Egas midagi, lakk peale ja sädelust ka hulka.

 

Virumaa kirikindad: Jõhvi

Kindamustri leidsin Aino Praakli kindaraamatust. Valik ei osutunud Jõhvi kasuks mitte seetõttu, et pean seal aegajalt tööl käima, oiei (see on väga kole linn), vaid seetõttu, et värvikombinatsioon andis välja nii ilusa mustri.

Ei heidutanud mind ka autori märkus, et kinnast oli korraga kolme lõngaga kududa tüütu. Alguses väheke pusisin, kuid hiljem tekkis oma süsteem. Ikkagi oli kergem kui läti mustriga kindad, mille ma eelnevalt kudusin ja kus korraga jooksis 4 lõnga. No lõunanaabrid on eestlastest ka palju kõvemad kindakudujad.

Ise jäin enamvähem rahule, sest need on alles mul kolmandad käpikud.

Kaunistatud salvrätikuhoidjad

Möödunud aastal peale köögiremonti viskasin vana metallist salvrätikuhoidja minema. Tahtsin omale soetada puidust, sellist tavalist, mis käib laua peale. Kuid võta näpust, mitte üheski poes polnud tükk aega sellist müügil. Ega ma nii pingsalt ka ei otsinud, kuid kui kodutarvete või pudipadi poodi sattusin, siis ikka vaatasin ringi. Lõpuks tulid need hoidikud Koduekstrasse müügile. Kvaliteet ei ole neil just tipptase, sest valmistatud on need mingist puidujääkidest, rääkimata veel viimistlemisest. Ostsin siiski ära.

Lisaks tavapoodidele, tsekkan ikka mida pakuvad kaltsukad. Ja ka kaltsukas oli "puiduosakonnas" müügile pandud ilus, treitud ja väga heas korras salvrätikuhoidik. Sain siis praktiliselt hetkega kahe salvrätikuhoidiku omanikuks.

Ema viskas sellele kaltsukaomale kohe silma peale, kuid ütlesin kohe, et ei tahaks sellest loobuda. Ema aga seda valget ei tahtnud, pidavat kiiresti ära määrduma. Lubasin, et tõmban valgele värvile uue värvi peale.

Kui läks juba värvimiseks, siis võõpasin enda oma ka üle, sest sedasi sulas ta paremini kokku köögimiljööga. Mõlemale hoidikule kleepisin enne värvimist salvrätikumotiivid peale.

Vot sellised lood.

Pori ja päike: pruuni-kollasekirjud sokid

Selline see Eesti kevad on - rõõmus päike, sekka korralik ports pori ja löga. Nii annab kollane värv pruunile väheke särtsu juurde ning värvid tasakaalustavad teineteist.

Sokid kujundasin ise, hea idee andis Ülle, kes oma blogis jutustas, kuidas ta hakkis ära Eesti Naise mustrilehed, sest neist otsida väärt mustreid oli ebamugav. Mul on ka neid mustrilehti paras virn ja ega ma ka ei viitsinud neid suurt lapata, et sealt midagi leida. Lõin ka käärid neile sisse. Ära visata oleks olnud suurim rumalus, sest need peegeldavad omaaegset kästitöökultuuri ja mis seal salata - nii mõnigi rahvuslik muster leiab ära kasutamist.

 

 

Munad koksitud

Üks tore perepüha seekord möödas. Paljude jaoks oli see tore munadevärvimise-koksimise püha, osade jaoks sügavam, mõtestatud, usuline püha.

Eelkõige tunnevad munadepühast rõõmu lapsed. Tänu neile valmistume selleks pühaks ette, ostame mune, meisterdame-värvime ja teeme nalja.

Täna tuletas vanem lapse meelde, et see aasta kingitust ei saanudki pühade puhul. Tõepoolest, olin ära unustanud, et iga aasta toob lihavõttejänes lapsukestele väikse munadepühalise kingi. Nojah, kahju.

Sealt edasi hargnes teema, et mis seos on munade värvimisel, jänkudel, ülestõusmisel, kukekestel ja muul ninnu-nännul mida munadepühal kasutatakse. Ega tegelikult ei teadnud keegi, nii on lihtsalt kombeks. Maalehe veebiversioonist leidsin huvitav artikli Munad, jänesed ja talled – mis neil pühadega pistmist? Kel viitsimist, see lugegu, kuid kokkuvõttena võin tsiteerida:
nii munal kui jänesel oma semiootiline, kollektiivsest alateadvusest lähtuv tähendus, mida on kenasti võimalik kohandada kristlike ideedega. Jänes tähistab sigivust ja kestvust, mis ka ristirahvale kohane. Muna elu algust, sündi. Jänes? Tema tekkis lihavõttebutafooriasse alles uuemal ajal. Vana lugu räägib, et kui trükikunst hakkas arenema, pildikvaliteet aga jättis sagel soovida, tegi üks kunstnik korraliku lihavõttepildi, kasutades seal ikonograafiliselt korrektset lamba kujutist. Lammas on juba piiblist, Johannese evangeeliumist pärit kujund, mida pilditegijad on ka alati kasutanud. See tallekese pilt tuli aga nii kehvasti välja, et meenutas pigem jänest.

Selline vahva lugu!

Valmistumine munadepühadeks

Kuidas kodu kauniks muuta - ikka väikeste detailide abil.

Pajukiisud, üks kaunis lillepott, kirjud munad, kukeke või jänes, kõik need loovad meeleolu eelolevaks munadepühaks.

Minu õde on eeltöö ära teinud, mina pean veel pingutama, et pühadelaual koos hea toiduga oleks ilus lauakompositsioon.

Häid lennukaid ideid!

Viltimine: moonidega mantel

Tahaks öelda, ei midagi uut viltimises, sest tegemist on nüüd juba kolmanda moonidega mantli valmistamises. Kuid selline oli tellija soov, ei pakkunud talle huvi teised mustrid.

Tõepoolest jäävad moonid musta mantlikese peal väga efektsed ja annavad veidi särtsu juurde.

Kuna mantlike läks väga heas vormis saledale naisele, siis on kahju, et mantlit ei õnnestunud tema seljas pildistada.

 

 

Sageli küsitakse, kui kaua läheb mul ühe mantli viltimiseks aega. Teate ju ise kuidas selle ajaga on - kõik on kätevõtmise asi. Kui hästi keskenduda, siis nädala ajaga saab muude toimetamiste kõrvalt valmis küll. Kui aga väga väga pingutada, siis ehk paari päevaga... Ma arvan...

Klõbisevad sokivardad

Täna peaks imeilus kevad algama, peale mida tuleks villad ja vatid nurka viskama. Kahjuks ei saa, tundub, et see aasta narrib ilmataat meid veidike ja mõnus villane sokk kulub jätkuvalt ära.

Proovisin esimest korda entrelac koes sokisäärt kududa (huvitav kuidas see kude eesti keeles peaks kõlama - korvkude?). Kusagilt eriti head õpetust ei leidnud, ilmselt ei osanud otsida. Kuid selline värvikirev tuli, mis kandus edasi labaosasse.

Tean, et väga suured abilised on käsitöö tegemise juures koduloomad. Ühtelugu näen blogides pilte, kus kass-brigadir istub õmblustöö juures ja mõõdab oma pilguga tehtavat tööd. Minu abilised on minu koerad, kes korda mööda ronivad kaissu ja sokivarraste monotoonse klõbina järel lasevad silma looja.

Siidipaberiga decoupage

Kui tahad decoupage´iga täiuslikku tulemust saada, siis peab kasutama siidipaberit. Sellega jääb tulemus, ma ütleks fantastiline. Nii ilus!

Siidipaberiga töötamisel on omad nipid:
- detaile ei lõigata välja, vaid rebitakse
- kuna paber on kõva, siis enne rebimist niisutatakse detaili kontuurid
- detaili võib pealt poolt kinnitada paksu PVA liimi kihiga, pärast kuivamist jääb ilus läikiv ja veekindel kiht

Tavaline kingakarp, milles hoiustada näiteks õmblustarvikuid, sai minu meelest väga ilusa ja romantilise välimuse. Aega kulus kaunistamiseks minimaalselt.

Imelised Pebeo efektvärvid

Kunstitarvete poes on värvivalik nii lai ja tooteid nii palju, et ei teagi mida kõike nendega teha saab.

Hea, kui saab ennast kusagile töötuppa registreerida, kus toimuvad tutvustused. Kuna Rakveres kunstitarbeid edasimüüvad kauplused korraldavad miskipärast väga vähe presentatsioone, siis peab väga tänulik olema Põhjakeskuse töötoale, kus igal nädalal saab midagi uut õppida. Näiteks õpetati mitmel nädalal Pebeo efektvärvide kasutamist.

Õigemini on tegemist Pebeo Fantasy Prisme värviga, mis on lahusti baasil kärgstruktuuri tekitav läbipaistmatu läikiv lakkvärv. Selle abil saab katta pea kõiki pindasid ja mille tulemusel saab ese täiesti uue välimuse.

Pebeo värvidega on näiteks hea katta ehtetoorikuid, millele hiljem tuleb kristallvaigust katte peale.

Tilgutades eseme pinnale hakkavad värvid omasoodu mängima ja tekivad huvitavad, täiesti ettearvamatud mustrid. See mis on alguses ei pruugi lõpptulemusena olla, sest kogu kuivamisaja toimub värvide segunemine. Nagu juhendaja Malle Kaarmann ütles, on see värv inimestele, kellele meeldib vaadelda (fantaseerida).

 

Pudeli lõikamine klaasinuga kasutamata

Internetiavarustest leiab imeilusaid pudelilampe (googli otsing bottle lamp). Eemaldades pudelipõhja saab teha küll elektrilisi- ja õlilampe, samuti teeküünlahoidjaid. Veel saab ilusa kujuga lõigatud pudelitest teha vaase.

Kuidas aga lõigata nii, et ei peaks kasutama klaasinuga. Hüva nõu jagas TrashPeaches oma Youtubi kontol, kus kõik on imelihtne.

Vaja läheb:
- õhema klaasiga pudelit
- küünelakieemaldajat
- puuvillast nööri
- tikke
- anumat külma vee jaoks

Alguses tuleb puuvillane nöör mässida 5-6 korda ümber pudeli, sõlmida ja video järgi tuleb see eemaldada ning kasta küünelakieemaldajas. Mina niisutasin ettevaatlikult nööri otse pudeli peal. Seejärel tuleb olla tähelepanelik ja süüdata nöör, mis võib alguses üsna suure leegiga põlema minna.

Keerutades pudelit peab nöör ilusasti ära põlema ja kohe kiiresti tuleb pudel sutsata eelnevalt ettevalmistatud  jääkülma veenõusse. Käib kraksatus ja klaas lendab küljest. Kui on õhuke klaas, siis võib tulemus üsna hea tulla. Paksema klaasi korral hakkab pragunemiskoht jonnima ja füüsikalised jõud teevad oma töö.

Kindlasti peab lõpetuseks lõikekoht üle lihvima, sest see on äärmiselt terav. Millega lihvida, siinkohal jään vastuse võlgu, sest kavatsen seda tööd teha hiljem õues. Eeldan, et seda saab teha spetsiaalse liivapaberi või mingi muu lihvijaga.

Jääkidest uute küünalde valamine

Kui armastad küünlaid põletada, siis tuleb kõik jäägid ja jupid kindlasti kokku koguda, mitte ära visata. Need saab taas üles sulatada ja uued küünlad valada.

Mul on küünlajupideks spetsiaalselt valmis pandud tühjad koerakonservipurgid, sinna kogun niikaua kuniks see täis. Peale sulatust viskan minema, sest põhja jääb igasugu sodi nagu tahijupid või küünlakaunistused.

Seekord läks sulatusse kaks kogust, ühesse viskasin värvi andmiseks punaseid ja teisi musti rasvakriidijuppe. Kahjuks mustade kriitide lisamine ei andnud oodatud tulemust - tahenedes jäi küünal lõppuks halli värvi. Vormiks kasutasin jogurtitopse, sest tühja lahja alkohoolse joogi purke polnud kodus. Neisse valatuna oleks küünlad väga ilusa kuju saanud.

Küünaldele tahtsin ilusa valge värviga peale teha kaunistusi, kuid selgus, et Marabu firma küünlavärv jääb ära kuivades ikka väga lahja. Seega, kes tahavad vedela vahaga küünlaid maalida, valigu ikka Rayheri värvid. Need on mul järgi proovitud ja nendega on väga hea kaunistada.