Aia lillepostament

Kuigi linnakujunduses tehakse võimsaid lilleansambleid, ei oleks ise selle pealegi tulnud, et ka koduaias võiks midagi taolist ehtida aianurka, kus on igav ja kuhu peenart pole võimalik teha.

Idee oma koduaeda lillepostament teha sain õelt, kellel oli ammu sinna lilled istutatud ja need õitsesid suure vahuna. Et veelgi julgem ja toretsevam välja näha, pani õde sinna isevalmistatud keraamilistest pallidest kaunistuse. Sellised kaunistused on üleüldse väga moes Saksamaal ja neid võib leida aia- ning kodutarvete kauplustest. Kuna aiad on enamjaolt väikseformaadilised, siis torgatakse need kaunistused sageli otse lillepeenardesse. Aga nad on ilusad, sest lõppkokkuvõttes ei riiva nad silma, vaid tõstavad lillede ilu.

Mulle meeldib ka välismaal piiluda, mida pakuvad teise ringi poed. Saksamaal on hinnad sõbralikud - kui kasutatud kraam, siis hind olgu madal. Eriti meeldiv oli see, et sain ühe välja valitud klaaspalli kingituseks. Kes teab, võib-olla see on neil nii kombeks aga võib-olla ka seepärast, et olime välismaalased. Selles saksa mõistes väikelinnas väga palju välisturisti ei kohta, pigem ikka siseturiste. Üldiselt, oli väga meeldiv ja see andis omakorda tõuke idee küpsemisele.

Klaaskuulile kaaslaseks sain õelt veel ühe keraamilise palli, mille akrüülvärvidega värvisin üle.

Nüüd jäi veel potid teineteise otsa tõsta ja need ära tugevdada metallvardaga, lilled mulda istutada ja valmis. Mõne nädala pärast kosuvad taimed ja hakkavad ka üle ääre looklema. Ise jäin rahule, sest väravast sisse tulles on see esimene rõõmus värvilaik.

Mosaiigist õlilamp

Õega on meil hea tava, et kui teineteisele külla tuleme, siis peame teineteisele ka mingi kingi tegema. Ikka oma kätega.

Seekord valmistas õde mulle vahva õlilambi, piisavalt suure, et õhtul terrassi valgustada.

Mosaiigikivid olid klaasist ja ostetud ehituspoest, kus müüakse neid mattidena.

Kirju-mirju potšo

Ei teagi, kas selline ilm on hea - piisavalt jahe ja sajab pidevalt. See eest pole palav ja kastma ei pea, aga siiski! Tahaks rohkem päikest! Rohkem valgust!

Juunis sain valmis ehtsa maavillase pontšo, mille tellis minult neli aastat tagasi õde. Siis ta mainis, et õhtuti õues istudes tahaks midagi peale visata, et tuul seljale ei käiks. Nujah, aega ta võttis, aga vähemalt töö poolikuks ei jäänud.

Pontšo tuli kirju, sest siis kui alustasin heegeldamist, andis selleks mulle lõnga tädi, kes ise kasvatab lambaid. Kuid siis jäi lõnga puudu ja teise satsi tokid olid veidike teise alatooniga. Aga sedavõrd vahvam tuli - kohati natuke tumedam, kohati natuke heledam.

Kuna pontšo tuli piisavalt pikk, siis saab seda ka edukalt tekina kasutada. Mind sügelema ei ajanud, kuna pole tundlik lambavilla suhtes.

Kirju pilgupüüdja aias

Õiteilule aias peaks ruumi jätkuma ka isemeisterdatud asjadele. Leidsin ühest Saksa hobikauplusest väga palju erinevaid papist välja saetud kujukesi. Need on dekoratiivelemendid, mida oma soovil saab sisekujunduses ära kasutada. Ühes ajakirjas oli isegi näidis, kuidas neist teha seinamaali .

Kuna mulle meedlib värvidega dekoreerida, siis hakkas mõte selles suunas jooksma, et tahtsin neist detailidest teha midagi rippuvat ja hästi pikka. Lõpuks, kui kõik detailid said maalitud ja suurte pärlitega ühendatud, valmis sellest kirju pilgupüüdja, mis vaikselt tuule käes kõigub.

Segatehnikas ehtekarp

Nägin ühes kaltsukas ükskord täiesti korralikku puidust karpi. Hind kutsus kohe seda ostma.

Hiljem tekkis mõte oma õetüdrukule, kes on suur ehetekandja, ehtekarp teha. Et magamistuba on tüdrukul oriendi sugemetega, siis kapi peal peaks ka harmoneeruv karbike olema.

Algselt tahtsin teha guttaga oriendimustreid, kuid siis loobusin - see oli liiga aeganõudev.

Lõppkokkuvõtkeks, kus katsin karbi krakleega ja tegin dekupaažiga üle ning rõhutasin kontuuriga piirjooned üle, võttis see ka mõned päevad aega.

Loodan, et see oli vaeva väärt ja karbi uus perenaine jääb rahule ning ta saab hoiule ära panna mitmeid pihutäisi ehteid.

Roheluses suplevad keraamilised kalakesed

Ongi käes see imeline aeg aias, kus õieilu paitab hinge. Eelmine aasta nägin õel ühel pildil keraamilisi kalakesi, mida tahtsin ka omale. Sügisel jõudsid kalakesed Saksamaalt kohale, kuid neid polnud enam mõtet aeda panna.

Nüüd on neil koht olemas ja pakuvad silmarõõmu pererahvale.

Lisaks kalakestele kasutas mu veesilma üks emane part, kes lasi maitsta igasugu satikaid ja oli lihtsalt niisama. Miks ka mitte!

Mosaiigiga kaetud vee äravoolukoht

Paar aastat tagasi tekkis mul veesilma ehitades mõte katuselt tulev vihmavesi suunata eemale. Nii jooksebki vihmavesi nüüd trapi kaudu veetorusse, mille ots on veesilmas.

Trapi lasin valada kõrgema juhuks kui kunagi hakkame kõnniteeplaate panema. See tsemendist veekoguja polnud just kõige kaunim, kuid selle korda tegemiseks polnud lihtsalt aega ja ka ideed.

Mosaiigikoolituselt jäi valmis tehtud ja segatud materjali nii palju alles, et pidin kähku need käiku laskma.

Mis viga sooja ilmaga õues tööd teha - muudkui päevitad ja laod kivikesi!

Mosaiik erinevatele materjalidele

Reede rõõmustas ilusa ilmaga ja kokkulepitud selle hooaja töötuba sai toimuda õues. Kokku tuli päris palju huvilisi ja ka lapsed lõid meisterdamisel kaasa.

Proovisime:

mosaiiki klaastaldrikule kinnitades kivid liimiga
mosaiiki keraamilisele lillepotile kinnitades kivid liimiga
mosaiiki puidust alusele kinnitades kivid liimiga
mosaiiki puidust alusele kinnitades kivid plaatimisseguga

Osad jõudsid täielikult oma tööd valmis teha ja võin öelda, et mosaiigiga kaetud asjad jäävad väga kenad.

Kõikidele, kes võtsid Leekpea töötubadest selle hooajal osa, suured tänud. Olite mõnusad seltsilised, kellega koos käsitööd ja kunsti teha.

Vanad rõivad kasutusse

Tekstiilitrüki koolituse lõppedes, otsisin ka omale mõned kasutuna seisvad riided üles. Nii saigi valge maika omale hiina kapsaga roosid peale. Lehe kujundi trükkimise jaoks napsasin toalillelt lehe(nõelköis), see oli väga tihke ja ideaalne kujundi peale kandmiseks.

Musta särgi kaunistasin templi abil. Kunagi sai Tallinnast Vunderist ostetud spetsiaalne tempel ja peab ütlema, et selle abil on tõesti mugav tembeldada.

Poekoti tegemisel läks käiku vana linane kardin. Kartulitrüki abil sai rahakotisahtel lepatriinud peale, kellele õmblesin hiljem pärlendavad silmad. Et kodus vedeleb erinevaid pitsijuppe, mida eriti kuhugi enam kasutada ei saa, siis oli paras aeg neid ära kasutada just väikse aktsendi andmiseks. Tegin kotile ka väiksed kõrvakesed, mille ääristasin pitsiga. Olen väga rahul oma kotiga, sest see mahutab päris korralikult head ja paremat kraami.