Kamba peale mahub kaante vahele tuhat pilti

Läsnal võtsime ette köitmise. Seekord siis selle lihtsama - Jaapani stiilis. Mind hakkas kohe huvitama, kust kohast või miks on köitmisstiilidel asukohamaad (Jaapani, Belgia, kopti, Vietnami jne) ees. Täpselt ei saanudki sotti. Osadel on sügav traditsioon, nagu umbes rahvariietel.

Ja Jaapani köitmist saab teha nii palju erineval viisil. Vihikuid on nende köitmismustritrega täitsa tore punuda, kuid albumeid vist mitte - see sikasaka mustrite tegemine paksu papi sisse on jube tüütu :) Ilmselt ei ole siiamaani leidnud sellist head tööriista, millega vabalt ja vaeva nägemata saab 3 mm pappi sisse augu teha.

Üks viltsaabas vajutas juba gaasi

Kadrina loomeringis, kus esmaspäeviti teeme nii käsitööd kui meisterdame, oli jaanuarikuu projektiks vilditud jalanõud. Kes omale viltsaapaid ei soovinud teha, tegi toasussid.

Ajaga on inimestel nagu on, seepärast on loomering just see koht, kus sa tuled ja võtad aega oma hobiga tegelemiseks. Seega, osad viltisid ainult kohapeal, osad lõpetasid oma tööd kodus. Kes kärmem oli, see jõudiski mõlemad tööd läbi proovida ja valmis teha.

Lõpptulemusena tulid kõigil hästi vahvad ja ilusad vilditud potikud ja sussid.

Ühed viltsaapad ei jõudnud isegi pildile, sest sel ajal kui ema viltis teist saabast, oli tütrel juba esimene jalas ja ootas linna poole kihutamist. Nii ilusad olid, et võeti lausa soojalt käest :)

 

 

Kas sellele kandikule süüa võib panna?

Ei või! Selleks on muud toiduvaagnad. Aga kindlasti ei ole toidu asetamine lakitud pinnale põhjuseks, miks inimestel tekivad igasugu naha- ja allergiaprobleemid ning muud sada häda. Kuid sellegipoolest pole seda mõtet teha.

SEE kandik on mõeldud pigem selleks, et sinna mahuks mõnusasti kaks auravat kohvi- või teekruusi. Ja siis võtad selle ja viid hubasesse kohta ning ajad selle teise tassiomanikuga mõnusat juttu.

Peamine siiski oli taas harjutada paberi nühkimist, seekord Läsna naistega. Kõigil oli rutt, nagu ka teistel koolitustel, pilt paberikihi alt välja saada ja nii juhtus, et ilusast kujutisest jäi järgi augupuru :) Kuid eks koolitused ongi selleks, et harjutada kuidas prinditud pilti asja peale kanda ja kui tugevasti tohib paberit maha rullida. Iga tööga tuleb juurde kogemusi ning seda paremaks ja tervemaks pildid jäävad.

Lõpetuks päästab väike tuunimine kriidivärvidega, sest see annab lõpuks kandikule sellise välimuse, mis meeldib. Sageli eelistatakse ajahambast puretud muljet.

Pildi kandmise koolitus on eeloleval pühapäeval 5. veebruaril lõpuks ka Rakveres Tallinna tn 60, kus asub Kurva Kodu. Täpsem info on FB Leekpea Ateljee lehel, kuid küsida võib ka leekpea@hotmail.com

Suur fotoalbum ja laegas väikesele iirlasele

See helesinistes toonides fotoalbum läks Iirimaale, väikesele Baileyle, kes nägi ilmavalgust eelmise aasta lõpus.

Kingituse tellis väliseestlane, kes tahtis rõõmustada pisipoisi vanaema. Ja kellele on lapselapsed kõige kallimad kui mitte vanaemale. Sinna albumisse saab ta koguda lapse eredamaid hetki. Kui ühel hetkel album täis saab, siis laekas on ruumi ka veel teise jaoks.

Kui prooviks õige maalida

Loomingulised inimesed üldjuhul oskavad kas maalida või joonistada. Rääkigu nad mida tahes, aga kui mingi ülesanne ette antakse, siis teevad nad siiski selle vaba käega ära.

Kuid on palju neid, kellele meeldib loomingulisus ja teevad kursustel hoolega kaasa, kuid ei tihka ise omal käel pliiatsid või pintslit haarata. Ei oska, ei tule välja, kuid võiks ja tahaks proovida maalimist.

Sellise kurusega tuli välja MTÜ Rattakiri, kus oli võimalus algaja tasemel või väga vähese maalikogemustega inimestel oma esimene maal teha.

Et sotti saada, kuidas üleüldse on akrüülvärvidega töötada lõuendi peal, siis töötasin välja väikese kava, kus igal korral tegime läbi teatud ülesanded. Sellise skeemi järgi on algajatel mõnus teha, sest kui oleks olnud võimalus vabakava alusel maalida, siis oleks peagi ummikusse jõutud.

Kogu tööprotsessi panin ka blogisse üles, seega kel huvi, uurigu postitust siit 

Maalimine kulges tõrgeteta, kel oli suurem huvi, see harjutas kodu mooniõisikute edasi joonistamist. Ja eks harjutamine teebki lõpuks pintsli kulgemise lihtsaks.

Kolmandal korral said kõigil tööd plaanipäraselt valmis. Enda poolt lisan, et kõik olid väga tublid, sest keegi ei pidanud eriliselt ponnistama ning lasi asjalt vabalt minna. Maalid on kõik väga vahvad - igaüks omamoodi ning kätkeb inimese käekirja. 

Rukkilillepuru ja tüütud moonid

No selliseid lauseid on siis viimasel ajal kuulda olnud meie rahvuslike lillemotiivide kohta.

Võib-olla tõesti on vahepeal nende mustrite kujutamisega siin-seal liiale mindud, kuid see on siiski oma, kodumaine. Alati saab vältida kui ei meeldi!

Nõelviltimises, kus õpetan just värvide hajutamist, pakun eelkõige moonide ja teiste lillede kujutamist, millest saab šnitti võtta tikkimisraamatutest. Kui tehnika on selge, kus osatakse villaheiet teineteise sisse sulatada ja tuua välja varjud ning heledamad kohad, siis pole ühegi teise motiivi või kujundi viltimine enam raske.

Kuid nagu vahelduvad aastaajad, nii ka teemadevalik - kevade poole eelistatakse viltida lilli, talvel ikka leevikesi. Lindude viltimine talveriidele, jalanõudele või kotile on väga kena - eriti kui ta on veel värvikirev. Iga hall viltsaabas lööb siis särama, kui punarind mugib pihlakaid.