Sügisannid uksepärjaks

Aeg-ajalt leian end mõtlemast, et kuhu seda kraami panna ja kas tõesti peab kõike koguma. Aga ammu on teada, et ei tasu häid asju ära visata. Ütleb ju rahvasuu, et elus võib vahel täinahka ka vaja minna.

Ühel kevadel kummutasin vanad pähklid komposti, siis sain õe käest noomida, et nii hea meisterdamismaterjali minema viskasin. See kevad jätsin teadlikult alles. Veel jätsin alles ka kõrvitsaseemned, mis lasin ära kuivada.

Mõned nädalad tagasi nägin ühte lehist, mille pikad-pikad oksad olid täis armsaid käbisid - ideaalne materjal uksepärja tegemiseks. Käiku läksid ka pähklid ja kõrvitsaseemned.

Mida teha šampusekorkidega - korkstend

Korgist veinipunnidest saab imeilusaid asju teha, kuid šampusekork oma iseäraliku kuju tõttu vajab veidike fantaasiat.

Kui ma köögi teadetetahvli valmis sain, siis jäi väga palju alles šampusekorke. Hiljem tekkis mul üha enam vajadus ateljeesse stendi või meelespea järele. Seega hakkasidki mõtted keerlema, kuidas kõige asjalikumalt saaks kogutud materjali ära kasutada.

Ega muud ei jäänudki üle, kui lõikasin šampusekorgid neljaks ja liimisin ühele pildiraamile, millel oli klaas puruks läinud. Kuna detailid ei olnud kõik ühe suurusega, siis vahele sobitasin ka mõned veinikorgirattad.

Nüüd on hea oma vajalikud paberid knopkaga seinale kinnitada ja nii need on koguaeg silme ees.

Lapsekindad

Need kirikindad kudusin oma lapsele. Ta jälgis, kuidas mul valmisid üks kindapaar teise järel ning siis avaldas ka soovi omamaks ilusaid kirikindaid. Alguses hakkasin kuduma sõrmikuid, kuid mustrijooksu tulemina jäid need pisut suureks. Seega tegin talle labakud.

Kasutasin Soome poevillaseid lõngasid, sest need on pehmed ega hakka ärritama lapse kätt. Värvid valisin mahedad ja noorele neiule kandmiseks sobivad.

Jäädes Virumaale truuks, võtsin Viru-Jaagupi mustri Tiia Artla ja Ann Ojaste raamatust "Kindakirju Viru- ja Võrumaalt". Pole sellist lummehelbekese mustrit mujal täheldanud.

Sõdurisokid - minu panus

Jõulude eel on ridamisi üleskutseid heategevuseks. Ka on pöördumisi käsitöötegijatele, et kel tahtmist ja energiat midagi oma käega valmistehtut ära anda. 

Nägin Facebookis Naiskodukaitse üleskutset kududa kindaid või sokke. See on juba neljandat aastat toimuv projekt, kus kahesajale Afganistaanis ja mujal välismissioonidel viibivatele Eesti kaitseväelastele kingitakse jõuludeks isetehtud, villased, rahvusmustrites häid soove sisaldavad sõrmkindad või sokid! Soojad villased esemed peaksid leidma koha kingipakis. 

Mõtlesin mõnda aega ja otsustasin, et kui aega saan, siis ehk koongi. Materjali on ju küll ja sokikudumine käib lihtsamalt kui mõne peene kirikinda kudumine. Otsustavaks sai siiski naisorganisatsiooni, millesse ma kuulun, kaasalöömine. 

Nii valmisid minu poolt kahed suured sokid. Loodan, et neid hakkavad kandma tugevad mehed, kes oma välismissiooni edukalt lõpuni teenivad. 

Soki sisse peidan jõulusoovi kodusest Eestist!

Lisainfo:
https://docs.google.com/forms/d/1xshfY4idLNtP0KD1lwdKjRC8MLwH4meF1nuQ5IZsLPk/viewform

Kuidas ma lapsele riidenagi meisterdasin

Jah, laps kasvab ja ka riided muutuvad üha raskemaks. Kunagi garderoobiseinale liimitud nagid kukkusid lõpuks kõik maha. Laps tahtis oma nagi.

Majapidamisest sai otsitud kaks lauajuppi ja leidsin ka kaks riiuliotsa. Trelliga kokku ja valmis. Ära viimistlesin valge värviga.

Poest otsisime üksikuid nagisid ja just neid, millele ma kunagi olin silma peale pannud, enam polnud. Kurb. Hea hinnaga saime juba valmis nagi ja otsustasin, et ei hakka seda lammutama, vaid kinnitan valmisnikerdatud nagialusele.

Nagiotsad hõõrusid veidike liivapaberiga ära, et oleks veidike kulunud ja vanaaegse muljega.

Erksust andsin salvrätikutehnika abil. Kinnitasin lakiga salvrätist välja lõigatud lillemotiivid alusele. Hiljem katsin riiuli veel paari kihi lakiga, et oleks lihtsam hooldada.

Muhu tikandi aineline viltimistöö

 

 Ei oskagi kuidagi teisiti nimetada seda lillemerd, mida mult telliti mantli peale. 

Must mantlike rändas mu töölauale. Tellija soov oli, et lilled oleks nii seljal, taskutel ja ka ühel revääril. Veel oli sooviks, et lillemeri meenutaks Muhu tikandit. Ainest leidus internetist rohkelt.

Mantli viltimine võttis päris kaua aega, sest põhjus oli selles, et kangakude oli hõre ja meenutas bukleekangast. Vilt ei tahtnud kuidagi kinni jääda ja tihedaks muutuda. Kuid tundidepikkuse viltimise tagajärjel võtsid lilled üha loomulikuma ilme.

Aitäh modellile, kes pole kuidagi mantliga seotud :)

Kirikindad Väike-Maarja moodi

Käisin paar kuud tagasi Kristi Jõeste meistriklassis. Tema näol on tegemist Eesti kõige kõvema ja kõige targema kindakudujaga.

Teadmisi sain, sest Eesti kindakultuur on nii sügav, põnev ja samas ka täis ilu. Varasemalt ei olnud mul isegi õrna aimu sellest kui palju erinevaid tehnikaid kasutati kinnaste kudumisel.

Meistriklassi üks osa oli erinevate randmete kuduma õppimine. Kuna mina üleüldse ei osanud valelapilist, siis panin rõhku sellele. Paljudes piirkondades oli kasutusel valelapilised randmed, Põhja-Eestis eriti mitte, kuid leidsin MUISist ühed Väike-Maarja kindad, mis tasus järele kududa.

Ütlen ausalt, et hiljem kahetsesin oma valikut. Labaosa sikk-sakk moodustub kolme värviga kudumisel ja selle peale kulus ilmatuma aeg. Omal ajal kasutati ilmselt seda mustrit seetõttu, et selle tulemusel tulid kindad väga paksud ja soojad.

Halloween

Kuigi see pole eestlaste püha, oli see lapsukese suur soov seda õhtut/ööd kuidagi meeles pidada. Ta oli nii õnnetu, et Eestis seda ei tähistata. Internetist vaatas ta kuidas ikka mujal maailmas tehakse ettevalmistusi, kuidas tehakse end nõidadeks ja süüakse koledaid toite. Ise tegi ta kostüümi, keebi ja maski, juba nädal varem valmis. Ei saanud ju lapse lootusi kuidagi petta.

Palusin tal päeval juba valmis vaadata suuremaid dekoratiivkõrvitsaid (mida see aasta oli ikka kohutavalt palju), et õhtul saaks neid lõikuda.

Enne lõikumist tegime lehttaignast ja viineritest tittesid ja poest ostetud liivataignast nõiasõrmesid, mis kahjuks pannil laiali valgusid. Ilmselt oli taigen liiga võine. Maitse see eest oli hea.

 

Nii oligi meil siis halloweeni õhtusöögiks "verised tited" ja "nõiasõrmed". Piisavalt kole :)

Kuid väikestest kõrvitsatest tuli üllatavalt armsad teeküünlahoidjad.

Hall mantel viltimisnõela alla

Tegemist on Tiina mantliga, mis talle meeldib, kuid lihtsalt seisis kapis. Tema sõnul vaatas ta ja vaatas seda mantlit, kuid hall tundus mingi hetk talle liiga igav ning enam ei sirutunud käsi, et seda selga panna.

Ükspäev tuli minu juurde nõu pidama, mida annaks teha, kas viltimine päästaks. Tema sooviks kirevaid värve, et ikka paistaks silma.

Kuna eelistus oli kollasel ja sinisel värvil, siis hakkasingi mustrit välja mõtlema. Inspiratsiooni sain suzani tikanditest. Nende värvikirevate ja lilleornamentikat täis tikandite kodu on Kesk-Aasia. Ka Eestis võib leida suzani tikandeid, küll saabaste peal.

Mantli esitükile viltisin pika väänleva väädi, mõlemad varrukad said väiksed lilled ja ka händ sai kaunistuseks omale lilled. Kuna Tiina autot ei juhi, siis sai seljaosale sellise koha peale viltida, muidu on oht, et pikapeale läheb topiliseks.

Täna oli täitsa soe, nii et veel kannatab sügismantlikesega käia.

Mosaiigist napsulaud

... või serveerimis- või abilaud. Kuidas parajasti vaja läheb.

Idee laua tegemiseks sain ammu, kuid kaablirulle polnud kusagilt võtta. Ja siis avanes võimalus mul kolm kaablirulli - kaks väiksemat ja üks suurem, ühelt ehitusobjektilt ära korjata. Ütlen ausalt, need olid tõstetud prahihunnikusse.

Suvel sain õelt kingituseks mosaiigitangid ning kindlasti tuli järgi proovida nende töökindlus. Tõepoolest tangidega on mõnus omale ükskõik mis ümar vorm valmis näpistada. Minul piirdusin väikeste lilleõitega.

Nagu ikka on mosaiigil kõige tüütum osa materjali ettevalmistamine, kõige meeldivam osa see-eest kleepimine. Tulemust on siis silmnähtavalt  näha. Lõpetuseks ikka vuugivahede täitmine, poleerimine ja lakkimine. Lakkisin laua seepärast üle, et tolm, mustus või muu sodi ei jääks vuugi külge kinni. Teiseks on lakitud lauda niiske lapiga kergem hooldada.

Lauale keeras mees veel kaunistuseks tugipostid ja alla rattad. Nii on hõlbus lauakest ühest kohast teise veeretada. Lõpetuseks kleepisin servadesse jämedat kanepiköit ja samuti rullisime keskosa külge 30 meetrit köit. Mees ütleski, et arvestades köie hinda on laud odavast taaskasutusest vägagi kaugel. Aga see oli pelgalt nali...

Kirikindad Viru-Nigula moodi

Ja nii ta tulebki... tasa ja hiilides... külm. Kui paar päeva tagasi räägiti jahenemisest, siis tundus see päris halb uudis. Eile läks poole päevaga päris jahedaks ja täna väriseb termomeeter 0 ja 1 vahel. Sajab lörtsi...

Kapist on välja otsitud soojemad riided, kuuke veel ja villased labakud on kui rusikas silmaauku.

Labakute muster on leitud Aino Praakli kindaraamatust, aluseks on võetud MUIS-i kindad

Originaalkinda värvid on veidrad, mida ma asendasin veelgi veidramaga - roosaga. Tegemist on värviga, mida ju omal ajal Põhja-Eestis ei kasutatud. Aga see on rõõmus ja sobib musta mantli juurde hästi.

Majoolika

No kes võis uskuda, et olemas lausa selline tehnika nagu majoolika. Ma polnud sellest varem mitte miskit kuulnud, kindlasti ka seetõttu, et pole vahemeremaades käinud. Ja võib-olla sellest, et mul on olnud vähene huvi keraamikakunsti vastu.

Wikipedia ütleb, et:
majoolika on araabia päritolu keraamikatehnika. Terrakotast nõud kastetakse tinaühendeid sisaldavasse glasuuri ning dekoreeritakse maalingute ning ornamentidega. Tulemuseks on kergelt pärlendav, valge või hiljem sinakas-roheka alusglasuuriga veekindel tarbeese.

Kindlasti on see tehnika meelepärane neile, kes armastavad maalida. Kelle käsi lausa liugleb peeni ornamente tehes.

Igatahes, sain suve lõpus ära proovida, kuidas on glasuuri peale joonistamine. Nüüd, peale põletust, on näha head ja vead. Põhiline viga oli see, et glasuur, millega poti ära katsime, kippus joonistamise käigus liiga palju hõõrduma ja peale põletust on näha, et need kohad ei läigi.

Huvitav oli maalida, veel seetõttu, et värv pidi olema parajalt tihke nagu guašš. Ühe tõmbe või korraga pidi mustri ära joonistama.

Eksponeerin teiste töid ka.